Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olen omast arust suhteliselt rahulik tüüp. Ei ägestu tühja-tähja peale. Kuid nüüd on mul maks üle kopsu ja kops omakorda üle kilpnäärme. Edgar ja Jaanus on mind ära tüüdanud. Tikuvad uksest ja aknast sisse.
Valimised on aeg, kus sulle räägitakse igasugu hülgemöla. Mida kavalamad mehed, seda lollim jutt. Seda õpetab isegi valimiskool. No ma võin ju selle lolli möla ära kuulata, olen tolerantne. Niikaua kuni keegi mulle pähe istuma ja mind käperdama ei tule, niikaua itsitan ainult pihku.
Aga ma ei salli, kui keegi tahab mulle vägisi sõbraks ronida. Eelmisel nädalal sain kaks sõnumit. Ühe Edgarilt ja teise Jaanuselt. Neis anti mulle teada, et ma pean valima minema ja nende poolt valima. Üllatus oli suur, et Edgar kandideerib. Mäletan, kui me koos Edikuga kooli ajal naabrimuti saunaakna taga piilumas ja koputamas käisime, kiljumist oli kõvasti.
Olin kindlasti Edgari poolt hääletama minemas, kui ükspäev nägin telekast, et üks mees räägib kurja häälega, et kõik teised on rumalad ja tema näol on saabunud päästja, kes viib meid igavese valguse poole. Ja siis ilmus ekraanile seesama number, mis oli sõnumis, mille saatis minu sõber Edgar. Lähemal vaatlemisel oli teleka-Edgar natuke teist nägu küll jah.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.