Võtame asja huumoriga!

Homme on taas märtsiküüditamise aastapäev. Minu kirjatükk ei ole aga mõeldud mitte küüditatutele, vaid tänastele noortele, kellele ehk tundub vahel see tänanegi elu raske olevat. Ehk annab jõudu juurde teadmine, kuidas oli siis, kuidas elati üle need rasked ajad.

Pean ütlema, et kui me tagasi kodumaale saime ning veel elu-tervise juures olime, tuletasime oma Siberi-nalju ikka ja jälle meelde. Koos olles taheti veel kord kogeda neid koomilisi seiku, kuidas raskustest üle saadi. Inimestel oli olnud katsumuste rohke elu seljataga, kuid läbielatu üle suudeti veel tagantjärelegi muiata…



1949. aasta kevadel toodi Siberi metsasteppi 30 saarlast. Naised lastega, kolm meest. Kõik oli neile võõras: majad katusteta, teed loomasõnnikuga sillutatud, kaevus vesi soolane. Saarlastel läksid kõhud lahti. Et laste jaoks leiba saada, läksid haiged emad nurisemata tööle.



Esimene töö oli stepis suviste loomalautade remont. Härjavankril viidi ilusasse, just lehtinud kasetukkadesse terve see eestlaste punt. Kena küll ümberringi, aga kõhud korisesid näljast. Lapsed külas uitasid venelaste seas. Ega meiega alguses tegemist tahetud teha.



Roosa rinnaga mees ja teised “kuulsused”

Eestlastele anti paar suurt tuba kunagises klubis. Õhtul siis kuulsid lapsed päevatöö muljeid stepist. Kui pisutki leivatükke kõhtu korjatud, rääkisid emad ja vana Peeter omavahel: “See roosa rinnaga brigadiriisand annab Sauelinnule kõige parema töö. Ju linnuke ta pruut on ja ju see ka kõige rohkem teenib.”



Teine arvas: “See Sauelind ju vana eit, on’s see mingi pruut?” Peeter oli brigadirilt ühe mahorkaplotski saanud, keeras sellele veelkordse Pravda kihi ümber ja muheles: “Kas vana hobu kaeru ei söö? Küll brigadir linnukesega tiiba ripsutab jah.”



Tuli välja, et eestlased olid oma venelastest töökaaslastele kõigile nimed pannud. Brigadiril sitsisärgist paistmas karvane roosa rind – eestlaste suhu jäi see mees üheksaks aastaks roosa rinnaga mehena. Sauelinnuks nimetati käbedat eidekest, kes jalgadega savi ja sõnnikut tiitsasti segas-sõtkus. Selle seguga remonditigi lautade seinu.



Üks naine oli just oma poja vene kroonusse saatnud. Nüüd see ema mõtles pojast ja itkes valjusti: “Oh boože moi – mu pojake…” Itkulaulu kuulsid eestlased esimest korda. Natuke muidugi said ka eesti naised vene keelest aru ja ristisid õnnetu ema oma keeles “Oh mu jumala pojake”. Õppida oli saare naistel palju. Tuldi ju oma talust, kus töö oli auasi.



Asumisel sai selgeks, et makstakse leivaraha selleks, et orjarahval hing kohe välja ei läheks. Palju aastaid oli veel orjatööd ees. Eesti naised olid tublid selleks, et lastel oleks ema, et lastest inimesed saaksid. Ja naised suutsid! See oli suur ime, et nad üsna näljastena tööd teha suutsid. Ja see natuke nalja, mis tehti töö õppimise juures, see hoidis vaimu erksa.



Ainult üks pere – õde-venda – ei tulnud esimesel kuul tööle. Olid haiged. Kõhud valutasid kõigil, aga neil läks ka hing nõrgaks. Istusid kui õrrel teineteise kõrval klubi lava äärel ja soigusid. Kuid vana meremees Peeter käsutas: “Kuradi haisukotid! Toppige kaltsud püksi ja marss tööle!”



Ning Leo ja Iida kuuletusid. Leost sai tubli mees, kuue aasta pärast ehitas endale savist maja. Selleks ajaks said nad Eestist tellida poti põrandavärvi ja terve Vene küla käis Leo-eestlase värvit põrandat vaatamas.



Saarlastel oli veel üks pika nimega venelane, nimelt “Traktori ümber sittunud mees”. See oli sulalaisk krutskitega traktorist. Ta logu traktor oli alailma remonti vajav. Mees sõitis metsatuka ligi, jättis raudruuna päikese kätte, et selle ümbrus hästi soojeneks, ise magas esimese poole päevast põõsa all. Sellel mehel oli võime kui linnul – lirts ja roojahunnik tekkis traktori ligi. Paari päevaga seisis traktor hunnikute kaitsvas rõngas. No ei tahtnud ju ülemused oma jalgu määrida, et vaadata, kas traktor tõesti katki on.



Ja tantsida nad ka ei mõista…

Kui eestlased uue eluga juba kohanenud olid ja venelaste õhtuseid vaba aja natukese veetmisi näinud, oli Peeter nõutu. Ta lausa lubas noorte tantsuringi minna ning näidata, kuidas tantsima peab. “Poiss äi saa ega saa hakkama!” torises vanamees. “Poiss läheb tüdruku ede, sibab ja kõpsutab jalgega! Mingu krabagu tüdruk kainlu, tehku tants ää! Aga äi, kõpsib neiukese ees kandade ja varbaotstega ning poeb siis teiste taha peitu!”



Tegelikult olid noormehed väga osavad vene tantsu tantsima. Tüdrukud jälle esitasid oma soolotantsu – kui ujuks luik üle põranda. Ilus on, kui mõni neidis tillukeste sammudega tantsusööris liugleb. Aeg läks. Lapsed kasvasid… Kasvasid piimatilgal, mida laudas emadel abiks käies lüpsikuäärest lonksata said. Meie, suuremad, töötasime. Aga laste tembud olid veel sees. Elaval noorel hingel on elamise lust sees. Ja kui kokku saime, siis röökisime naerda igast pisiasjast.



Peetril oli kaks emata jäänud lapsukest. Ta oli suure pere isa, aga kaks nooremat sattus Siberisse. Kui me ta kuuldekauguses oma kisa lahti päästsime, hurjutas ta: “Nagut Brasiilia tolmuahvid karjute! Teid ep või inimeste sega mitte lasta, kui ükskord pääseme.” Saabumise ajast oli möödas neli aastat, aga Peeter lootis kaljukindlat pääsemist. Me ei teadnud suurt loota midagi, kuid suurt venestumist meis veel polnud.



See oli 1951. aasta talv vist. Elasime ikka kolm peret ühes toas. Alviine oli saanud kodumaalt pakis püülijahu. Lapsed mäletasid, et sellest sai head klimbisuppi. Alviine neli last imetlesid jahu. Kui ema laudatöölt tuli, näidati seda imeasja. Mäletan Ants-poisi säravaid silmi, kui ta Alviinet palus: “Oh, tee neid pisisi limpusi! Oh, nee on nii head!” Pole igaühele antud nii suurt õnne – saada kodust saadetud jahust “pisisi limpusi”.

Tagasi üles