Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmine nädal sattus olema minu reporterikarjääri üks huvitavamaid. Esiteks käisin ma uhkes pulmas ja teiseks nägin pealt uskumatut lugu ühe ärimehe ja tema setukaga. Jopakolla, ma ütlen, oleks elu kogu aeg nii huvitav, poleks seiklusfilme üldse vaja.
Ühesõnaga tulin mina mandrilt uhkest pulmast, kus Kati ja Viljam leivad ühte kappi panid. Pidu oli äge, ihu alles värises. Õnneks olin ma hobusega ja minu märakene Vesse oskab ka ise koju minna. Nii et mul ei olnud vaja teha muud kui värisevate kätega sadulasse klammerduda. Veidi raputas, aga kuninglik tuhlisalat püsis ikka tugevalt sees.
Olin just praami pealt maha saanud, kui minu ees olev uhket kuube ja kübarat kandev härrasmees oma vankriga praamilt punuma pani. Kolmest bemmist kihutas juba enne sadamahoonet mööda ja ühe tuntud perekonna õhus liuelnud kopter jäi temast samuti maha nagu tigu rohutirtsust. Setukal lendas kapjade alt sädemeid ja peremees piitsutas teist nii, et vähe polnud.
Oma sada oli vähemalt sees, kui mitte rohkem. Tundus, nagu oleks ärimees lakku täis olnud, sest ta ei suutnud hobust korralikult tee peal hoida, see kappas ikka ühest teeservast teise. Isegi Liiva asulas ei võtnud ta hoogu maha, palju polnud puudu, et oleks oma setukaga lausa uuest kauplusest läbi kihutanud.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.