Kaspar Näf: Šveits – eeskuju Euroopa Liidule?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Šveitslasena olen võõrsil kohanud kaht sorti suhtumist Euroopa Liitu. Osa inimesi küsib, millal hakkab ka Šveits selle Euroopa suure ühinemisprojektiga liituma. Teised aga avaldavad austust, et šveitslased on Brüsseli survele vastu pidanud.
Isiklikult arvan, et EL-ist väljajäämine ei too Šveitsile ainult head. Samas ei kujuta ma ette, et Šveits astuks sellisesse EL-i, nagu see praegu on.
Teatavasti on Šveits ise üliföderaalne liitriik ja minu meelest võiks ta kogu EL-ile eeskujuks olla.
Kas Brüssel võrdub Moskvaga?
Eestis võrreldakse EL-i tihtipeale Nõukogude Liiduga. Brüssel võrdub sellistes juttudes Moskvaga. Ühelt poolt on see absurd, sest EL on ikkagi demokraatlikel põhimõtetel üles ehitatud riikide ühendus. Mitte ühtegi riiki pole sunnitud sellega liituma. EL-is pole ka KGB-d, kes inimesi taga kiusaks.
Teiselt poolt pole see võrdlus ka väga vale. Nimelt on EL-is probleemiks, et kommunikatsioon rahva ja poliitikute vahel ei toimi. Brüssel ja EL on inimestest võõrandunud.
Paistab, et EL-i liikmesriikide valitsusjuhid käivad Brüsselis vaid käske vastu võtmas, umbes nii nagu varem võeti neid vastu Moskva üleliiduliselt juhtkonnalt.
Minu meelest on valitsusjuhid ja ministrid selles mõnes mõttes ka ise süüdi. Nad ei proovigi ju rahvale seletada, miks nad nii või naa otsustavad, ega seleta ka seda, kuidas kaitsevad nad Brüsselis oma riigi poliitilisi huve.
Erinevalt EL-ist lähtub Šveits riigiehituses kohalikest omavalitsustest. Kõik see, mida kohalik omavalitsus saab ise ära korraldada, lahendataksegi neis rahvale kõige lähedasemates institutsioonides.
Näiteks otsustavad kohalikud omavalitsused, kellele nad annavad kodakondsuse, sest just nemad tunnevad inimesi kõige paremini ja saavad kõige paremini hinnata, kas inimene on hästi integreeritud või mitte.
Omavalitsuste pädevuse alla kuuluvad ka kohalik infrastruktuur ja koolid.
See tähendab, et nad ei ole pelgalt vaid täidesaatvad võimuorganid, kes täidavad ülevalt tulnud käske. Omavalitsused otsustavad ise. Neil on maksustamisõigus, kusjuures iga kohalik omavalitsus määrab endale ise maksude suuruse ja kooskõlastab selle igal aastal paindlikult oma vajadustega. Nii tekib ka konkurents omavalitsuste maksupoliitikas. Konkurentsi tasakaalustamiseks toetavad rikkad omavalitsused vaeseid.
Liitriik tekkis aja nõudel
Omavalitsuste järel tulevad kantonid, mis sisuliselt on Šveitsi n-ö osastisriigid. Kantonitel on oma põhiseadus, nad määravad kõik peale välis- ja kaitsepoliitika. Need kaks valdkonda andsid kantonid 1848. aastal liitriigile korraldada. Teistes valdkondades sekkub riik alles siis, kui kantoni tasandil ei saa mõnda ülesannet lahendada. Nii näiteks ei ole Šveitsis üleriigilist politseid, kriminaalmenetlusi hakati aga alles hiljaaegu ühiselt korraldama.
Šveitsi liitriik (õigemini konföderatsioon, riigi prantsuskeelne nimi on Confédération Suisse – toim) tekkiski ajal, mil uuenduste tõttu ei olnud enam võimalik kõiki küsimusi vaid kantonite tasemel lahendada. Näiteks 19. sajandil arenes kii-resti raudteetransport, raudteid ei olnud aga võimalik vaid ühe kantoni tasandil ehitada.
Enne seda oli Šveits midagi praeguse NATO sarnast, kus riigijuhid kogunevad regulaarselt kaitseküsimusi arutama, ei tegele aga ühe või teise riigi siseküsimustega. Ka polnud Šveitsil tollal oma pealinna, kohtumised toimusid erinevates kohtades selleks, et kõik osariigid tunneksid end tõsiselt võetavaina.
Kui 1848. aastal asutati liberaalide algatusel praegune Šveits, tahtsid 1847.–1848. aasta kodusõja kaotanud konservatiivsed kantonid säilitada võimalikult palju vana. Liberaalid soovisid aga Prantsusmaa eeskujul tekitada demokraatliku riigi ja parlamendi, kus rahvas oleks olnud proportsionaalselt esindatud.
Väiksed konservatiivsed kantonid kartsid, et tulevikus nendega enam ei arvestata, sest sellisel riigiehitusel ei oleks neil enam üldse midagi kaasa rääkida. Kodurahu säilitamise nimel loodi kahekojaline parlament, mille ülemkotta saadab iga kanton kaks esindajat.
Ülemkoja olemasolu on Šveitsi väiksemate kantonite trump, sest kõik seadused vajavad mõlema koja heakskiitu. Sama reegel kehtib ka paljude rahvahääletuste puhul: rahvahääletusele pandud seadus jõustub vaid siis, kui selle on heaks kiitnud kõigi kantonite elanikud.
Nii näiteks on 35 000 elanikuga Glarusi kantoni hääl võrdne Zürichi kantoni häälega, kus elab 1,3 miljonit inimest. Kui suured kantonid pole ühel meelel, siis otsustavad väikesed. Enamikul juhtudel nii toimubki. Veelgi tähtsam on tõik, et otsuseid teeb rahvaesindus või rahvas ise, mitte aga täidesaatev võim.
Euroopa Liidus otsustab täitevvõim
EL-is aga pole sääraseid institutsioone ja täidesaatva võimu esindajad – Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu (s.o peaministrite ja riigijuhtide istung) – otsustavad kõike ise, ilma et mõni rahvaesindus neid kontrolliks.
Šveitsiga võrreldes on olukord EL-is suisa vastupidine: täidesaatev võim sunnib rahvusparlamente kõike heaks kiitma, vastasel korral ähvardavad nad valitsuse lagunemisega. Rahvasaadikud, kes kardavad oma töökoha pärast, muutuvad niimoodi kuulekateks lammasteks ja unustavad rahva.
Šveitsis see nii juhtuda ei saa, sest kantonite valitsuse ministrite kohtumistel pole võimu ja kantonite parlamendid ei pea tegelema üleriigiliste seadustega.
Väiksem valitsus on tõhusam
Šveitsi valitsuses on ainult seitse ministrit. Rohkem polegi vaja, sest muidu muutuks valitsuse töö ebaefektiivseks.
Ma ei kujuta hästi ette, kuidas toimib 27-liikmeline Euroopa Komisjon oma viie asepresidendiga. See meenutab mulle rohkem Venemaa valitsust, kus on president, peaminister, mitu esimest asepeaministrit, mitu asepeaministrit, ministrit ja aseministrit.
Minu meelest ei tohiks Euroopa Komisjoni koosseisu kuuluda rohkem kui üheksa inimest. Kui tugeva ülemkojaga oleks kehtestatud soliidne parlamentaarne kontroll täitevvõimu üle, siis poleks ka igal liikmesriigil vaja oma esindajat Euroopa Komisjonis.
Kui neid mõtteid edasi arendada, siis võiks ka küsida, kas Eesti põhiseadust saaks samamoodi muuta. Praegu pole ju maavanemal eriti suuri volitusi, ta on pigem keskvalitsuse tööriist. Tegelikult võiks ka ette kujutada, et maavanemad on näiteks Eesti parlamendi ülemkoda.
Kui selline parlament peaks ka heaks kiitma iga Eesti seaduse, ei langetataks Stenbocki majas enam otsuseid saarlaste huvidest mööda minnes. Ja Euroopa Liit ei topiks enam oma nina nendesse Saaremaa asjadesse, mida saarlased suudavad ise ära lahendada.