Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/29/12013996t1h610e.jpg)
Kes eelmisel suvel Mändjala randa või Suurde Katlasse sattus, võis vahel näha, kuidas grupp inimesi aerutades aega viitis. Võib küsida, mis selles nii erilist on. Eriline on see, et need inimesed seisid püsti üsna väikese laua peal ja liikusid edasi mõlataolise vahendiga vett kühveldades. Sel aastal võib aerusurfi näha juba Kuressaare lossi vallikraavis ja supelrannas, Illiku laiul ja muidugi Mändjala rannas.
Varemgi on Saarte Hääles lühidalt kirjutatud, et Mändjala rannas asuvas surfiklubis on võimalik tegeleda alaga, mille eestikeelne nimetus on aerusurf. See sõna, mis pole isegi eesti keeles vist n-ö ametlik, on vaste ingliskeelsele stand up paddle surf’ile (SUP) või siis hoopis havaikeelsele väljendile hoe he’e nalu.
Surfamine kui selline on eestlaste jaoks üsna tume maa. Lohesurf, kus liigutakse edasi langevarju meenutava lohe ja tuule abil, on küll väga populaarne, kuid lainetel vaid lauaga surfamist pole meie laineid arvestades just kuigi kerge harrastada. Sestap usub Mändjala surfiklubi omanik ja koolitaja Marko Kesküla, et aerusurf on just see, mis meie vetesse sobib nii lustisõiduks kui ka võistlemiseks ja kas või matkamiseks. Surfilaud on nagu surfilaud ikka ja aer meenutab kanuus kasutatavat mõla.
Pärit Waikikist
Kesküla, kes eelmisel aastal soetas Eestis ühed esimesed komplektid aerusurfi varustust, räägib, et ala ongi pärit Havailt, millest ka selle algne nimetus.
“See sai alguse lainetel surfamisest, kui surfarite koolitajad seisid õpilaste tegemistest parema ülevaate saamiseks oma laudadel püsti,” selgitab Kesküla.
Waikiki rannas 60-ndatel aastatel levinud surfamisviis jõudis “suurele maale” ehk USA madriossa alles aastal 2000. Surfarid võtsid selle kiiresti omaks, kuna aeruga manööverdamine andis parema võimaluse pikemalt lainel püsida ja parem oli ka ülevaade toimuvast. Nüüdseks on aerusurf maailmas juba tormiliselt levinud. Korraldatakse nii maailmameistrivõistlusi kui ka pikemaid maratonsõite.
Marko Kesküla puutus aerusurfiga esimest korda kokku Dominikaanis, kus ta töötas lohesurfikoolitajana.
“Seal oli see surfiklubides lohesurfile või windsurf’ile hea vaheldus tuuletutel päevadel,” räägib ta ja ütleb, et ise proovides tundus asi üsna huvitav, ning kodusele Saaremaale tagasi jõudnud, hakkas ta kohe mõtlema selle ala siiatoomisest. Mändjalale lisaks olid mõned lauad olemas ka Pärnus, kuid nüüd on aerusurf juba levima hakanud ja kuuldavasti on selle varustust soetanud ka Tallinna surfiklubid.
Olgugi et aerusurf oli algselt mõeldud lainetel sõitmiseks, võib Kesküla kinnitusel seda ala harrastada igasugustel veekogudel. Eristatakse sõitmist siledal veel ja lainetes. Edukalt saab sõita ka jõgedel. Samas on aerusurfi algset põhimõtet Eestis järgida üsna keeruline.
“Eestis on kahjuks lainekohti vähe ja kui laine ongi olemas, siis puhub ka tugev tuul, mis muudab aerusurfamise küllaltki keeruliseks,” selgitab Marko Kesküla. Kuid siledal veel või nõrga tuulega pole see üldse kontemurdev hobi.
Kesküla toob näite, et eelmisel aastal korraldatud surfilaagris sõideti Mändjalast Vahasele ning võinuks koguni rohkemgi sõita. Samuti ei ole aerusurfi harrastamiseks vaja mingeid eriteadmisi, lühikese koolituse järel on vaja vaid veidi tasakaalu hoida ja saabki vaikselt sõitma hakata.
Aerusurfiks on vaja lauda ja aeru. Meie kliimas soovitatavalt ka kalipsot (muidugi mitte südasuvel) ja oma ohutuse tagamiseks on vajalik ka päästevest. Mändjala surfiklubis oli näiteks Vahasele sõidu ajal kaasas ka saatepaat juhuks, kui keegi peaks väsima või midagi muud juhtuma.
Lauad on päris õigete surfilaudade sarnased. Kesküla sõnul on laudu olemas erinevates mõõtudes, sõltuvalt näiteks sõidustiilist. Aeru pikkus sõltub omakorda sõitja pikkusest.
Ala on juba niipalju arenenud, et aastavahetusel tulid turule ka täispumbatavad aerusurfilauad, mis Marko Kesküla sõnul pole mitte kehvemad kui n-ö pärislauad. Laud, mis mahub seljakotti, pumbatakse väikese pumbaga täis ning hiljem lastakse tühjaks ja pakitakse kotti tagasi. “Olen veendunud, et selline uuendus aitab ka kaasa ala levikule Eestis,” usub Kesküla, et aerusurf ei jää nišialaks, vaid üsna pea võib harrastajaid näha mitmel pool.
Esimene võistlus
Kui eelmisel aastal prooviti Mändjalas aerusurfi sisse elada ja piirduti vaid koolituste ja mõne laagriga, siis sel aastal on asi ette võetud juba suuremalt. Selle krooniks on läbi suve kestev neljast etapist koosnev seeriavõistlus Saaremaa Sup Cup 2012, mille esimene etapp saab teoks juba mai lõpus Kuressaare linnuse vallikraavis Zurra-Murra kohviku külje all. Kesküla sõnul on vallikraav atraktiivne koht, veepind on piisavalt sile ja võistlus on ka hästi vaadeldav.
Teine etapp toimub juunis Mändjala kämpingu jaanitule aegu, kolmas juulis Illiku päevade ajal Orissaare vallas Illikul ning viimane etapp 1. septembril Kuressaare supelrannas. Kogu seeriavõistluse üldvõitjale on auhinnaks välja pandud uuenduslik täispumbatav aerusurfilaud koos aeruga.
Võistlusel osalemiseks pole endal varustust vaja, selle saab korraldajatelt.
Teise suurema ettevõtmisena avab Marko Kesküla Kuressaare supelrannas 1. juunil aerusurfilaudade rendipunkti. See töötab 31. augustini. Rannas hakkavad jooksvalt toimuma ka koolitused ning plaanis on käima tõmmata noortele mõeldud suvine treeningurühm. “Et suvevaheaeg ei mööduks niisama logeledes, vaid ikka sportides,” ütleb Kesküla.
Aerusurfi saab näha ka Vallikraavi veeralli aegu, kus Kesküla koos kaaslastega aerusurfi varustuse sel aastal esmakordselt välja toob.