Miks lahkuvad meedikud Eestist laevade, rongide ja lennukitega?

Foto: Saarte Hääl

Foto: Saarte Hääl

2010. aastal sai minust Eesti pereõe asemel sairaanhoitaja Soomes. Praegu olen tänulik juhusele, mis mind Soome viis.

Lõpetasin kooli ja alustasin tööd õena 1981. Saaremaal töötasin aastail 1989–2009. Selle töö eest ei ole Eestis kunagi väärilist palka makstud. Asi pole aga ainult rahas.

Reform ja selle läbiviimine perearstinduses oli kole ja alandav kogemus paljudele meedikutele. Õudselt hüsteeriline ja ebaõiglane.

Aastast 1997 hakkasin saama miinimumpalka. Sellele otsusele kirjutasin ise alla – polnud teist võimalust. Sotsiaalministeeriumi määrusega oli see perearstidel võimalik nii läbi viia ning seda ka tehti, millega seoses paisati õed lausa kerjuse rolli. Pidasin seega isegi kaua vastu.

Eestist lahkusin 2009. aasta veebruaris, esialgu koolitusele. Soome õdede registris ja Soomes tööl olen juunist 2009.

Ei osanud sõnagi soome keelt

Mäletan, kui oma grupi "plikadele" ütlesin: "Uskuge, me tulime ära õigel ajal, kohe läheb seal jamaks."

Ja siis järgnes sündmuste ahel… Sellest, kuidas Eesti oma meedikutega aastal 2009 käitus, võite lugeda näiteks järgmisest artiklist: http://www.postimees.ee/139947/pohja-eesti-regionaalhaiglas-laks-lahti-koondamine/.

Kurb ja masendav... See oli samal päeval, kui sain Soomes Valviras oma loaasjad korda. Ehk siis mind kanti registrisse. Olin sairaanhoitaja (õde) Soomes.

Kui end veebruari keskel pooljuhuslikult Soome kursustele registreerisin, poleks seda söandanud loota. Võtsin välja puhkuse ja palgata puhkuse ning sealt see algas: perehdyttämiskoulutus ulkomaalaisille sairaanhoitajille – tutvumiskoolitus välismaalastest õdedele. Grupis poolakad, venelased, eestlased.

Ma ei osanud koolitusele minnes sõnagi soome keelt.

Lappeenrannas kohapeal selgus fakt, et kogu kursuse teooriaosa on inglise keeles, lisaks soome keele kursus. Ehk siis koolitus kahes minu jaoks võõrkeeles, mida tuli intensiivselt õppima hakata. Peab tõdema, et see oli äärmiselt raske, samas tõeliselt hariv ja huvitav aasta.

See firma, mis meid Eesti poolt Soome viis, jättis meid hätta – kursuse lõpus töökohti ei korraldatud.

Mina käisin kevadel Saaremaal ja lõpetasin seal ligi 20 aastat kestnud töösuhte perearst Ain Ausi juures. Tagasi sõitsin juba üheotsapiletiga. Nädala jooksul leidsin ise endale töö. Ei usaldanud võtta sairaanhoitaja-tööd. Alustasin tööd ühes erapansionaadis lähihoitajana (põetajana) Varsinais-Soomes.

Aasta pärast alustasin tööd tervisekeskuse raviosakonnas sairaanhoitaja ehk õena.

Aasta kulus iseseisvalt soome keelt õppides. Samuti sai kogu õenduseõpik uuesti läbi õpitud, nüüd juba soome keeles. Tegin Soomes ka autojuhiloa, et liikuma pääseks.

Sel kevadel kolisin Espoo linna, olen nüüd sadamale lähemal. Seega 200 km lähemal oma perele.

Kolleegid Soomes on tähelepanelikud, toetavad ja professionaalsed. Espoos on kolleegide seltskond väga rahvusvaheline. Ka erialast koolitust saab piisavalt.

Alustan soome keele kursustel uue tasemega. Kursustel oldud aeg on tasuline tööaeg...

Medalil on kaks külge

Olen tänulik juhusele, et mul avanes võimalus Soomes kanda kinnitada. Jah, see aeg on olnud raske, aga huvitav. Olen rahul!

Loomulikult on medalil kaks külge. Mitte kunagi, mitte ühegi raha eest ei saa ma tagasi aega, mis jääb veetmata oma perega. Kuid muud võimalust ei ole.

Veedan Eestis iga kolmanda nädala ja kui vaja, käin siin tihedamini. Perekond teeb tiimitööd.

Mõni päev tagasi käisin mere ääres jalutamas. Luiged kogunevad... Saatsin pilguga Tallinki laeva nii kaua, kuni see silmapiirilt kadus, Tallinna poole. Ilma minuta.

Selline on lühidalt minu lugu.

Iga kord, kui Eestis käin, muutun väga kurvaks, sest inimesed on seal väga kurjad. Juba kolmandal päeval on seal raske olla, sest mingil moel pean inimestega ikka suhtlema.

Suur kindlus ja rahu tuleb aga siis, kui Helsingi sadamas laevalt maha sõidan. Olen saabunud koju ning mul on siin hea ja turvaline olla.

Nii oledki: üks pool siin, teine seal. Nii palju siis elust kiirteedel.

Eesti meedikutele soovin vastupidamist. Suhtlen oma Eesti kolleegidest mitmega ja tean, kui raske neil on. Hoian neile pöialt, teades, et see 6% palgatõus ei muuda ju mitte midagi.

Arvan, et Eestis õena töötatud 28 aastaga olen mina oma kooliraha riigile küll tasunud.

Anu Heidmets Soomes õena töötav saarlane