“Meile lubati suuri ühinemistoetusi – kuhu see raha kadus?” – see on küsimus, mida viimasel ajal on sageli küsitud,” ütleb Saaremaa vallavalitsuse tugiteenuste osakonna juhataja, endine Saaremaa omavalitsuste ühinemise tegevjuht Alo Heinsalu. “Kinnitan – kadunud ei ole see raha kuhugi.”
Kõigepealt olgu märgitud, et ühinemistoetuse suurus rehkendati välja seadusest tulenevalt. Arvutamisel võeti arvesse elanike arvu, rolli mängis ka ühinemata omavalitsuste arv ja tekkiva omavalitsuse suurus.
Ühinemistoetus läks ikka kogu Saaremaa vallale, mitte nii, et endine Valjala vald saab sealt mingi proportsiooni järgi oma osa, endine Laimjala vald jällegi oma osa. Mingis osas otsustas selle üle ühinemise juhtkomisjon – kuhu kuulusid praktiliselt kõik vallavanemad ja volikogude esimehed – 2017. aastal, mingi osa tulenes seadusest ja mingi osa otsustas Saaremaa vallavolikogu läbi eelarve.
Kuna ühinemistoetust ei ole kunagi otseselt sendi pealt regionaalselt laiali jaotatud, ei ole küsimus “Kuhu kadus meie vallale lubatud raha?” õige.
Kokku tuli ühinemistoetust 11 kohaliku omavalitsuse peale 4 718 600 eurot. Pöide valla eest toetust ei makstud. Pöide valla kulud, mis ühinemisega seonduvalt tehti, maksis valitsus eraldi kinni.
Kogu ühinemistoetuse summa, 4,7 miljonit eurot, on eelarvetesse ära pandud: 2017. aastal – 1 054 650 eurot, 2018. aastal – 2 109 300 eurot, 2019. aastal – 1 554 650 eurot.
Protsentuaalne vahekord, kuidas see raha laiali jaotati, on selline: investeeringuteks 3 694 110 eurot ehk 78%, muudeks kuludeks aga 1 024 490 eurot ehk 22%.
Investeeringute osa läks investeeringute “üldpotti” ning sealt kaeti konkreetse aasta investeeringukulusid. 2017. aastal ja ka 2018. aasta alguses kaeti ühinemisraha arvelt ka muid kulusid.
Nagu juba öeldud, võttis rohkem kui miljon eurot muude kulude katmine. Osa neist tulenevad seadusest, osa oli aga ühinemise juhtkomisjoni otsus.
Lõviosa nendest muudest kuludest ehk 938 426 eurot moodustasid personalikulud. Tulenevalt seadusest maksti hüvitisi vallavanematele ja volikogude esimeestele. Kümnele vallavanemale (välja arvatud Kuressaare linnapea ja Pöide vallavanem) maksti hüvitisteks kokku 251 253 eurot; kümnele volikogu esimehele aga 38 461 eurot. Pöide volikogu esimees hüvitist ei saanud ja Torgu volikogu esimees loobus hüvitisest.
Personalikulude osast kaeti ka ühinemiskomisjoni liikmete ja uue, Saaremaa valla volikogu liikmete tasud – kokku 29 675 eurot. Põhjus, miks seda maksti ühinemistoetusest – Saaremaa valda ju siis, 2017. aasta lõpus, veel ei olnud.
Ühinemise juhtkomisjoni otsusega maksti mulle kui ühinemise tegevjuhile välja kuue kuu töötasu ja IT-juhile viie kuu töötasu – kokku 34 654 eurot.
Inimestele pidi maksma teatud juhtudel koondamishüvitist isegi siis, kui nad uuesti omavalitsusse tööle tulid.
Personalikuludest kõige suurema summa moodustasid aga teenistujate koondamishüvitised – 584 384 eurot. Koondamishüvitiste maksmine tulenes haldusreformi seadusest. Paraku oli see seadus aga tehtud nii, et inimesele pidi maksma teatud juhtudel koondamishüvitist isegi siis, kui ta uuesti omavalitsusse tööle tuli. See paisutas koondamishüvitiste summa suureks.
Ülejäänud osa nendest niinimetatud muudest kuludest moodustasid uue valitsuse ja volikogu IT-kulu – 45 063 eurot ning Kuressaare raekoja remont – 41 000 eurot. Need kaks olid ühinemise juhtkomisjoni otsused.
Ühinemislepingu koostamisel lepiti investeeringuobjektide puhul kokku reegel, et kohaliku omavalitsuse omaosaluse maksumus ei tohi ületada 50 protsenti 2016. aasta põhitegevuse tuludest. Teine reegel kõlas nii: objekti, mis on planeeritud läbi kaasrahastuse saamise, teostatakse kaasrahastuse saamisel. Summa, mille ulatuses saanuks omaosalusega objekte esitada, oli 16,6 miljonit eurot. Kokku aga esitasid endised omavalitsused 46 objekti maksumusega 22,3 miljonit eurot. Osa väikeste valdade eelarved olid nii väikesed, et ei andnud ju objekti maksumust välja. Nii pandi sisse ka kaasrahastusega objektid.
Samas kehtib toona paikapandud reegel ka täna: kui kaasrahastust ei saa, siis seda objekti tegema ei pea. Seega – kui osavallakogud küsivad, miks nende objekti tehtud ei ole, siis tuleks esimesena vaadata, kas see on puhtalt oma raha eest või kaasrahastuse saamisel tehtav objekt. On endisi valdu – näiteks Leisi –, kelle esitatud objektidest peaaegu kõik nõuavad kaasrahastust.
Loomulikult oleks hea, kui kõik need objektid tehtud saaks, aga raha paneb piirid. Kui tegemist on meeletult kalli objektiga, valla oma rahast ei piisa, kaasrahastust aga ei saa, siis pole midagi parata.
Praegu on seis selline: 46-st endiste omavalitsuste esitatud objektist, kuhu nende hinnangul olnuks tarvis investeerida, on 19 tehtud, osaliselt tehtud või teostamisel. Kokku on selleks kulunud 9,9 miljonit eurot.
Tegemata on (omafinantseeringuna) 11 objekti – kokku 4,4 miljoni euro eest.
Samuti on tegemata 16 objekti, mis eeldavad ka kaasrahastust – kokku 7,9 miljoni euro eest.
Kuna raha hulk on piiratud, on objektide kordategemine või mitte tegemine otsustamise küsimus.
Kaasrahastust nõuab enamik infrastruktuuriobjekte. Kergliiklusteid riik aga enam paraku ei kaasrahasta.
Eks see, millistesse objektidesse omavalitsus otsustab investeerida, sõltu ka sellest, millise muutuse on teinud aastate jooksul hinnad. Kui vaadata 2016. aasta hindu ja võrrelda neid praegustega, on vahe ju märgatav.
Otsuses investeerida või seda mitte teha on oma osa sellelgi, kui palju on sellesse piirkonda juba investeeringuid tehtud.
Ka Saaremaa vald seisab dilemma ees: kas loeme muu suhtes pimedana ühinemislepingut või võtame sisse mingi vajaliku objekti ja teeme selle ära, kuna ka riik panustab sellesse olulisel määral. Paljud objektid on sellised, kus riik annab kaasrahastust.
Loomulikult pole valla prioriteet pidada raudselt kinni üksnes ühinemislepingust, vaid investeerida ka nendesse objektidesse, mis nõuavad kaasrahastust. Olgu siin näiteks Kuressaare kesklinna ehitus, Orissaare lasteaia ja Kuressaare Pargi lasteaia rekonstrueerimine.
Mäletan, et kui Saaremaale tulin, rääkisid ühed, et pärast valdade ühinemist läheb kõik raha linna, teised kartsid aga, et kõik linna raha võetakse maale ära. Päris nii need asjad ikka õnneks läinud ei ole.