Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas pealkiri ajas segadusse? Tore, nii oligi plaanitud. Mida see tähendab ja miks, selgub hiljem. Vihjena võin öelda, et tegemist on havaikeelse ütlusega. Hawaii, see on paradiis ookeani keskel.
Miks ma Hawaiist räägin? Nimelt avanes mul võimalus seda saart külastada ja tahangi sellest lähemalt kirjutada, kuid enne pisut fakte. Hawaii saarestik on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel ja nende kogupindala on 16 600 km2.
Peamisi saari on kokku kaheksa: Hawaii, Maui, O’ahu, Molokai, Lanai, Niihau ja Kahoolawe.
O’ahu, saar, kus mina peatusin, on pindalalt väiksem kui Saaremaa – täpsemalt 1000 km2 pisem –, aga see-eest palju rohkem asustatud. O’ahu on paik, mis hakkas rohkem tuntust koguma pärast Obama presidendiks valimist, sest Barack Obama on sündinud just nimelt sellel saarel.
Novembris 2016 hülgasin kodumaa kolmeks kuuks, et olla lapsehoidja kohas, kuhu niisama lihtsalt ei satu. Peamiselt seepärast, et lennupiletid on oi-oi kui kallid, rääkimata elamisest. Õnneks oli minu tulevane pere nõus maksma pool piletite hinnast, söök ja elukoht olid tasuta ning lisaks anti iganädalaselt taskuraha. Tõesti milline elu ja nii mu seiklus algaski!
Päev enne minekut olin kohutavalt närvis, elus esimest korda lendasin lennukiga üksi ja kohe teisele poole maakera. Kätte jõudis 11. november, jätsin perega hüvasti ja asusin teele. Lennujaamade läbimine oli oodatust lihtsam ja loogilisem.
Sõber oli kohe olemas
Kohapeal ootas mind ees mõnusalt soe kliima, sõbralik perekond ning vaat kus lugu, naabermajas oli samuti eestlasest lapsehoidja – uus sõber kohe olemas! O’ahu võlus mind sekundiga, sealsed inimesed olid soojad ja vastutulelikud, kõik otsisid silmsidet, teretasid igal võimalusel ja küsisid, kuidas läheb. Ja see loodus… Ei oskagi muud öelda, kui et hämmastav, ääretult kaunis. Mina peatusin linnas nimega Kailua, armas väike paigake ilusa rannaga.
Erinevalt Saaremaast on O’ahu mägine saar. Niisiis otsustasin oma kolmekuusel sealviibimisel mõne suurema mäe vallutada. Seni võisin oma vallutuseks lugeda vaid Suurt Munamäge. Esimeseks valisin O´ahul muidugi ühe raskema, millel nimeks Koko Head. Samal ajal, kui mina vähemalt tund aega mäkke kõndisin, jooksis üks neiu kolm korda minust mööda, kogu aeg naeratus näol. Oi kuidas ma kirusin siis oma niru sportlikku vormi.
Kui olin aga kohale jõudnud, jättis süda löögi vahele. Tundsin, nagu seisaksin maailma äärel. Mu ees laius ühelt poolt vaade linnale, teiselt aga päikese käes sillerdav meri. Raske on tegelikult kirjeldada midagi, mis sõnatuks võtab.
Lisaks Koko Headile külastasin ka Lanikai Pillboxi, Sunset Hike’i ja Likelike Falls Hike´i. Igaüks neist on isemoodi ja kaunis. Eriti vahva oli mainituist viimane, sest tekkis tunne, nagu kõnniks maagilises vihmametsas. Puud langesid teele ette, kaugelt oli kuulda kose mühinat ja päike sillerdas mõnusalt läbi latvade. Kahjuks nappis aega ja väga paljud vahvad mäed jäidki vallutamata.
Looduse võlud ei väsinud mind aga üllatamast. Sattusin kord ujuma koos papagoikaladega korallriffide vahel, teisisõnu – käisin snorgeldamas. Hanauma Bays avanes imeilus vaade türkiissinisele merele.
Meri oli täis mulle tundmatuid kalu, kõik omamoodi huvitavad ja värvilised. Mõned kalad ujusid kohe väga lähedalt mööda, mis natuke ajas hirmu nahka küll. Mina, kes ma väiksest saati olen merineitsiks saada tahtnud, olin sel hetkel õnnelik.
Kõneldes sellest armsast perest, kelle juurde Hawaiil sattusin, siis sinna kuulusid ema, isa, kaks poega, kes olid 19 ja 13, ning aastane pisitütar. Minu ülesanne oli hoolt kanda kõige väiksema eest. Olen tõeliselt õnnelik, et sain osa plikatirtsu arenemisest. Minu sealoleku ajal seljatas ta roomamise ja hakkas kõndima.
Ma ei olnud sinnamaani nii pisikese lapse eest kunagi hoolitsenud, aga temaga oli lihtne, ta oli üks ütlemata rõõmus isiksus ja tänu sellele olid ka minu päevad täis naeru ja lustakust.
Eriti vahva oli viimane kahekesi veedetud päev, kus laps naeratas terve päeva, andis mulle põsele musi, jooksis, pajalapid käes, ringi ja jagas kallistusi – tõeline päiksekiir.
Minu töönädal lõppes tavapäraselt neljapäevaga, seega oli mul terve nädalavahetus vaba. Kuna tihtipeale tegin nädalalõppudel palju asju, oli pühapäevaks väsimus korralikult võimust võtnud. Seda aitas ravida Kailua igapühapäevane farmerite päev, kuhu tuldi kokku ning müüdi enda tehtud sööki ja muud kaupa. Mängis ka live-bänd.
Sealne keskkond oli murevaba, õnnelik ja rahustav. Turul pakutav kookosvesi ja gluteenivaba banaanikook olid saiale ja karastusjookidele hea vaheldus. Ükskord avanes ka võimalus kuulata farmerite turu esinejaid väljaspool Kailuat, hilisõhtusel ajal rannas. Tehti lõke ja bänd asus mängima. Laotasin lina rannaliivale, imetlesin selget tähistaevast, mõtlesin suuri mõtteid ja kuulasin imelist helikunsti. Täielik idüll.
Kogemusi kui palju
Taolisi imelisi kogemusi oli Hawaiil rohkem kui üks. Näiteks kutsus naabermaja lapsehoidja mind kaasa kristallkaussidega mediteerimisele. Olin varem küll mediteerimist proovinud, aga ei saanud siis sellele päris täpselt pihta. Seekord oli asi teisiti.
Kristallkaussidest väljavõlutud meloodia tekitas tunde, nagu hing ja keha oleksid teineteisest eraldatud. Heas mõttes, puhkasid teineteisest. Loodetavasti satun kunagi uuesti sellisele üritusele, sest see oli kogemus, mis tekitas külmavärinaid ja pani uuesti uskuma meditatsiooni võludesse.
Ka kohaliku muusikalise elamuse sain Hawaiil kätte. Igal neljapäeval oli ühes baaris vaba mikrofon, kuhu ma tänu oma sõbrannale üsna tihti sattusin.
Kuulda sai nii popmuusikat kui ka Hawaii meeleolu loovaid lugusid. Jala võtsid tatsuma kõik lood ja midagi halba ei saanud kellegi kohta öelda. Lisaks käisin Honolulus kuulamas bändi nimega The Naked and Famous, mis andis uskumatu emotsiooni. Eriti seepärast, et seisin esireas ja esineja oskas rahvast tõesti hästi kaasa haarata.
Mul õnnestus Hawaiil olla novembrist veebruarini, mis tähendas, et sain osa tänupühadest, ameerikalikest jõuludest ja aastavahetusest. Meie jaoks olid tänupühad kiire aeg. Koristamine ja söögitegemine võtsid terve päeva ning õhtuks ootasime külalisi, kellega mängisime kriketit ja ajasime juttu.
Söögiks oli kalkun ning minule üllatuseks pakuti kõrvale bataati vahukommidega. Maitse oli sel huvitav, aga kodus seda ilmselt järele ei tee.
Jõulud olid mu Hawaii peres veidi teistsugused. Kuna pereema on pool oma elust elanud Saksamaal, siis üle aasta on neil jõulud sellised, nagu meil Eestis. Minu sealviibimise tõttu otsustasid nad aga näidata, mida tähendab üks õige Ameerika jõul.
24. detsembril laulsime jõululaule, tegime piduliku õhtusöögi ja saime avada suure jõulusoki, mis oli n-ö soojenduseks päris kinkidele. Samal õhtul sain tänu Skype’ile viibida ka kodus, oma pärispere juures.
Järgmisel hommikul tormasime aga kõik kuuse alla ja hakkasime kinke avama. Ei mingit luuletust ega laulu, mis tegi natuke kurvaks, sest just see on minu lemmikosa jõulude ajal.
Kui juhuslikult jõulude ajal Hawaiile satute ja keegi teile “Mele Kalikimaka!” hõikab, ärge ehmuge, vaid vastake samaga. See tähendab “häid jõule”! Aastavahetus oli neil samasugune, nagu meil Eestis, ikka ilutulestik ja vahuvein.
Pisaraterohked päevad
Viimased päevad Hawaiil olid rasked ja pisaraterohked. Ühe neist veetsime Honolulus, mängisime pargis lendava taldrikuga, ajasime juttu, tegime palju pilte ja käisime pidulikul õhtusöögil. Korraldati ka hüvastijätupidu, kus mängisime võrkpalli ja lesisime rannas.
Mulle jagati motivatsiooni tulevaseks eluks ja paluti igal võimalusel tagasi tulla. Eriti raske oli hüvasti jätta väikese plikatirtsuga, sest just siis, kui ta minu käte vahele hakkas jooksma, pidin lahkuma. Lennujaamas hüvastijätmisel täitusid silmad pisaratega ja süda muutus raskeks.
Hawaii on koht, kuhu soovitan minna kõigil, sest leian, et pisut puhkust, ookeanilõhna, liiva soojust, lummavaid vaateid ja vaimuelu puhastust läheb igal inimhingel tarvis. Miks just Hawaii? Kui tihti saab öelda, et oled käinud teisel pool maakera, oled näinud päris Hawaii inimesi ja kuulnud nende imelist keelt? Ilmselt mitte tihti.
Hawaiil olek andis mulle inspiratsiooni ja lisas ellu positiivsust. Võin julgelt öelda, et Hawaii ja sealsed inimesed on mulle teise kodu eest. See on paik, kuhu tagasi oodatakse ja millel on mu südames endiselt suur koht.
Kahjuks on talvine periood seal üsna vihmane ja palju asju jäi seetõttu tegemata, aga ilmselt tähendab see, et kunagi ongi vaja sammud paradiisi tagasi seada. Olen õnnelik, et tegin sellise otsuse, võtsin julguse kokku ja seiklesin üksinda teise maailma otsa. Ja sellest ka pealkirjas peituv sõnum: “Ole õnnelik!
Aloha!
Johanna-Liisa Mölder
AUTORIST LÄHEMALT
Johanna-Liisa Mölder on 19-aastane noor naine Kuressaarest. Ta on lõpetanud Saaremaa ühisgümnaasiumi ja praegu töötab vanemate juures. Oma ema
Leena Mölderit
aitab ta Kuressaare Linnateatri kohvikus ja cateringi´s ning isa
Margus Mölderit
majutuse töös. Samas otsib ta uusi võimalusi maailma avastamiseks ja iseenda arendamiseks. Johanna-Liisal on kaks venda: tuntud muusik
Sander
ja mööblidisainer
Mihkel
, kes oma nooremat õde tema rännakutel igati toetavad.