Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2015. aasta suvel sai Saaremaa puuetega inimeste koda (SPIK) liikumispuudega isikute transportimiseks spetsiaalse bussi, mis on elektrilise tõstuki ja kahe ratastoolikohaga. Tõstuki platvorm langeb maapinnani, et inimene saaks selle peale astuda või sõita. Seejärel tõuseb platvorm auto põhjaga tasa ja sealt saab autosse istuda või paika veereda. Ratastool kinnitatakse spetsiaalse turvavarustuse abil ja nii ei teki ohtu, et tool veerema pääseb.
Kui inimesel endal ratastooli ei ole või ta ei soovi kodust ratastooli kasutada, on olemas ka ratastool sihtpunkti transportimiseks. Inimesed on tellinud transpordi haiglasse või (hamba)arsti juurde minekuks, poes ja pangas käimiseks. Näiteks tellis üks klient piiri tagant bussi kogu päevaks, et külastada oma lapsepõlve kodupaika.
Möödunud aastal viisime läbi uuringu kaardistamaks invatransporditeenuse potentsiaalset klientuuri, võimalikku tasustamist kohaliku omavalitsuse kaudu ja abistaja olemasolu vajadust. Selleks, et saada teada ühiskonna hinnang ja arvamus invatranspordi arendamise ja korraldamise osas, suunasime küsitluse kõigile huvitatutele. Uuringus osales 44 isikut, neist 25 ei olnud invatranspordiga kunagi kokku puutunud. Seitse isikut on kasutanud elektritõstukiga autot, seitse erivarustuseta invataksot, kaks on sõidukisse sisenenud mööda kaldteed ja kaks on kasutanud raamil transporti. Üks isik vastas, et tema või tema lähedane on invatransporti kasutanud, kuid ei täpsustanud vastust.
Arvamustest tuli esile, et invatransporditeenuse vajadus on enamjaolt ajutise, s.t juhtumipõhise iseloomuga ja tavaliselt vajatakse invasõidukit meditsiinilisel põhjusel ning sõite on seetõttu raske ette prognoosida. Muudel nn igapäevaelulistel põhjustel (kultuurisündmustest osavõtt, suhtlemine väljaspool kodu jne) tarbitakse invatransporditeenust üldjuhul vähe. Reeglina on transporditeenuse klient kas ajutise või püsiva raske või sügava liikumispuudega isik.
Kõik vastanud olid üksmeelselt nõus sellega, et invatransporditeenuse olemasolu ja selle arendamine maakonnas on vajalik. Ükski vastanuist ei soovinud tasulist teenust, küll aga oli erinevaid arvamusi osalise tasustamise kohta. Näiteks võiks arstil käimiseks olla kuni viis tasuta sõitu aastas või tasu võiks olla sümboolne, sel juhul väärtustaksid inimesed sõiduvõimalust. Abistaja vajadus on vältimatu, kui selleta ei saa, muul juhul võiks see olla valikuline. Vaja on teenust, mis on taskukohane, kuna paljud on töötud või väga madala palgaga. Arvati ka, et olukord, kuhu inimene satub, on piisavalt halb, mistõttu teenuse maksumusest kõnelda on kohatu.
Invatranspordi vajajad on erinevad. Need, kes vajavad teenust sageli ega vaja abistajaid, eelistavad lihtsamat ja odavamat teenust. Need aga, kes vajavad invatransporti kord kvartalis või harvem ega saa ise treppidel liikuda, peaksid saama tellida nn tervikteenuse koos vajalike abistajatega.
Tellimusi võtab vastu dispetšer Lea Kruusmägi igal tööpäeval kell 10-16 telefonil 58 242 318 või Saaremaa PIK-i telefonil 455 5697.
Hind: Invabussi tellimine kuni 20 km (kilometraaž arvestatud algpunktist algpunkti tagasi) 15 eurot, alates 20 km lisandub 50 senti km eest, ooteaeg 3 €/h. Eritingimused kokkuleppel.
Marju Saar ja Veronika Allas
KOMMENTAAR
Kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev kohustus tagada sotsiaaltransporditeenus isikutele, kes ei saa puudest tulenevalt kasutada isiklikku sõiduautot või ühistransporti, et avalikele teenustele ligi pääseda. Kuressaare linnas elavad puudega inimesed kasutavad vajadusel invataksoteenust. Vahel aga on vajadus olla valmis pakkuma ka kohandatud transporti ratastoolis liikujale.
Kairit Lindmäe
sotsiaalosakonna juhataja