“Kuningas on alasti...”, aga alasti inimene kuningas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Igasugust jama usuvad tõepoolest lollid ja vaid pugejad kiidavad takka ükskõik, millisele lollusele, kui seda ütleb vaid piisavalt jõukas või piisavalt kõrgel positsioonil olev isik,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.
Mõni ehk veel mäletab Hans Christian Anderseni lugu kelmidest kangrutest või rätsepatest, kes said magusa jutu peale tellimuse keisrile uue garderoobi kujundamiseks ja valmiski tegemiseks. Nad kinnitasid, et nende kangad ja rõivad on nii kerged, et neid seljas ei tunnegi ning et samal ajal on need lollidele nähtamatud. No milline valitseja ei oleks oma edevuses huvitatud uusimate toodete omandamisest ja omamisest, sellistest, millistest teised valitsejad ja ülikud veel kuulnudki pole?!
Peremees, kuningas ja keiser
Kena, tellis siis kuningas või keiser need uued rõivad ja läks linna peale uhkeldama. Keegi ei tahtnud ju esimesena avalikult tunnistada, et ta loll on ja sestap siis alasti ringi tilbendava valitseja riideid imetletigi. Kuni üks lapsesuu tõtt kõneles ja ütles otse välja, et keiser alasti on. Ja siis hakati riburada pidi tunnistama, et lapsesuu ei valeta ja see, mida silmad näevad, ei ole mitte nende lollus, vaid keisri alpus.
See päris jõulise rumaluse- ja pugemisevastase sõnumiga muinasjutt ei ole Anderseni algupärane looming. Ta leidis sarnase loo XIV sajandi Valenciast pärit juturaamatust, kus lollide asemel oli öeldud, et rõivad on nähtamatud väljaspool abielu sündinuile. See versioon oli isegi XIX sajandil ja veel Kopenhaagenis liiga vanamoodne. Nii tegi suur muinasjutuvestja asjakohase ja õnnestunud üldistuse: igasugust jama usuvad tõepoolest lollid ja vaid pugejad kiidavad takka ükskõik, millisele lollusele, kui seda ütleb vaid piisavalt jõukas või piisavalt kõrgel positsioonil olev isik.
Kes on Eestimaa kuningas ja keiser? Põhiseadus ütleb (mitte just eriti originaalselt ja usutavalt), et Eestis on kõrgeima võimu kandjaks rahvas. Rahvas on peremees, kuningas ja keiser. Ja leidub meil ka igasuguseid ametimehi, teiste hulgas selliseid, kes kelmuse pärast vigurijuttu või lauslollust räägivad. Ning ka selliseid, kel kas närvikavale sobimatu võimu või päritolu suhtes ülemäärase raha kasutamise ja käsutamise tõttu omalgi katuse all tuul tuhiseb: kui aga avalikult tuntud isik käsib käsikiimlusele rõhku panna või mõni suure sisendusjõuga tanta soovitab lastele kloori ja koerakust joota – teeme ära!
Rahamaailmas on juba ammu vahet tehtud uue ja vana raha vahel. Vana raha on vaikne, väärikas, toetav, jagav, jätkusuutlik. Uus raha on uusrikaste käes ja nood ei tea sageli, mida oma uues olukorras peale hakata. Sama lugu on võimuga ja eriti moodsa võimuga ehk avaliku tuntusega – kui ikka on laialt käes, siis löömegi laiaks! Laastud lendavad ja kogunevad pähe – täiteks.
Laastud kogunevad
pähe
Ja siis on veel üks võim, mis laseb keisri paljal tagumikul iseäranis heledalt hiilata – interneti pakutav piiramatu võimalus oma lollust kirjutiste kujul levitada. Õige mitmel rahval on soovitus, et seltskonnas on parem vagusi olla ja lasta ainult aimata, et oled loll, ning vältida selle oletuse kinnitamist oma suud rääkimiseks avades.
Mis sobiks tänapäeval? Kuninga uusi rõivaid ei näe vaid need, kel pole feispukis tuhandet kolmesadat sõpra? Või need, kes pole koos presidendiga maratoni jooksnud? Siinkohal ka üks värske teadusuudis: hiina, india ja briti teadlased on värskete avastuste ja uuringute põhjal kindlaks teinud, et praktiliselt igast maailma lennujaamast võib välja sõita ilma sellest feispukis kirjutamata...