Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/08/12017315t1hf030.jpg)
Seitseteist saab läbi ja kaheksateist koputab uksele. Me elame mullide ja müra maailmas. Kanada filosoofi ja meediateoreetiku Marshall McLuhani (1911–1980) ennustatud globaalne küla on tõeks saanud. Meie mullid, meie teabevõrgustikud põrkuvad, muutudes mõnikord seeläbi suuremateks mullideks, ent sagedamini pudenedes mullipilvedeks.
Paljud ütlevad viimasel ajal, et raske on leida elus pidepunkte. Inimene tahaks ju ometi selgust, korrastatust. Kui seda pole, tunneme pinget, mille väljendusteks saavad omakorda kibestumus, äng ja raev. Turvatunne puudub. See avaldub igas suuremas avaliku arvamuse arutelus, olgu selleks Rail Baltic, Eesti mets, Reidi tee Tallinnas, kus me räägime, vaidleme, läheme isiklikuks, ühel teemaks aed, teisel aiaauk.
Korrastaja otsingud viivad sageli ajakirjanduseni, aga ajakirjandus on alati ennekõike oma kaasaja nägu. Kui peeglisse vaadates näed omaenese vihast nägu, võid ju rohkem vihastada ja endale vastu vahtimist anda või peegli kildudeks lüüa, aga mis tulu sellest kokkuvõttes tõuseb?
On neid, kes ihalevad kõva kätt ja karme reegleid, kuid nagu ajaloost võiksime teada, viib see meid läbi suletud ühiskonna uute kriisideni. Minu arvates on võtmed, mida meil leida tuleb, mujal. Hariduses ja kultuuris. Teadmistes ja juurtes.
On üks kirikulaul – “Maa on nii kaunis”. Sileesia rahvaviis, eestikeelsed sõnad Johann Kõpp. Seda ilusat laulu kuuleme tihti jõulude ajal, aga samuti aastalõpu jumalateenistustel ja kontsertidel, kuhu ta passib mu meelest veelgi paremini: “Aastad ja ajastud / tulevad ja lähevad, / põlv järgneb põlvele lennates: / ei iial vaiki taevased helid, / meid hellalt koju kutsudes.”
Kodu on koht, mis annab kindlust. Vanematekodu, kool, aga ka kodukirik.
Jõululaupäeva hommikul käisin Kuressaare Laurentiuse kirikus. Arvestades, et olen seal ristitud ja leeris käinud, võin seda kodukirikuks pidada. Eks me kõik rända omi radu, aga aeg-ajalt võiksime leida tee sisemise rahu koju, mida kirik pakkuda võiks.
Käisin leerikoolis taasiseseisvumise ajal ning kirik ongi jäänud minu jaoks kandma just vabaduse vaimu. Seda on raske seletada, kui inimene näeb kristluses vaid keeldude ja käskude süsteemi, kuhu teda surutakse, nagu mulle näib, mõnikord nii sisemiste kui ka välimiste jõudude abiga. Jah, on väärtused, on normid, kuid pühakiri ega ka kümme käsku pole Exceli tabel. Nii me siis olemegi olukorras, kus religiooniõpet koolides kardetakse. Ometi peaksime praegusaja maailma infotulvas olema iseäranis teadmishimulised ja kriitilised. Meenutagem jõuluevangeeliumist ingli sõnumit karjastele. See oli rõõmusõnum ühe erilise lapse sünnist, ent ometi karjased kartsid.
Kirik (ma räägin siin luteri kirikust, mida ma kõige lähemalt tunnen) on oma sõnumiga olnud viimastel aastatel ühiskonnas nähtavam, ka diskussioonidele avatum ning seda joont tasuks mu meelest hoida. See oleks kogu ühiskonna ja Eesti huvides, et inimesed ei kardaks, vaid leiaksid tugipunkte.
Päike, mis jõululaupäeva hommikul Laurentiuse kiriku akendest sisse paistis, sisendas lootust ja optimismi. Tahaksin seda soovida kõigile, kes neid ridu lugema juhtuvad.
Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik