Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)
/nginx/o/2018/12/10/12124416t1h27f3.jpg)
Eile esitles Ivo Linna Tallinnas topeltplaati “Unustatud ja unustamatu noorus”, mis annab ülevaate laulja Eesti rahva lemmikute hulka lennutanud lugudest.
Helikandjale on koondatud salvestused aastaist 1968–1975, mis esmakordselt hoolikalt taastatuna ja remasterdatuna annavad suurepärase võimaluse jälgida, kuidas algajast Ivo Linnast kujunes mõne aastaga huvitav ja mitmekülgne laulja, kes 1975. aastal Apelsiniga liitudes pälvis kiiresti väga laialdase tuntuse ja tunnustuse.
“Tore dokument. Eks nad stuudios on üle käidud, helipilti ühtlustatud. Kuid muudetud, peale mängitud ei ole midagi. Täpselt see kammaijaa nagu ta omal ajal oli,” kommenteeris Ivo ise oma noorpõlve etteasteid. Vanu salvestusi üle kuulata oli tema sõnul omamoodi naljakas, sest esiteks oli nende hulgas lugusid, mida ta enam ei mäletanudki, teiseks on tema hääl aja jooksul muutunud, nii et mõne loo puhul ei pruugi kuulajad ära tundagi, et esitaja on Ivo Linna.
Vanade lugude kuulamisel tuli korduvalt ette ka äratundmishetki, milles meenusid salvestuse üksikasjad. Erilist rõõmu tegi lauljale see, et plaadile jõudis tema kõige esimene salvestus – lugu “Armastada teisi eal ei saa”.
Linna märkis, et iga lindistatud lugu, olgu ta üles võetud viiskümmend või kümme aastat tagasi, kannab mingit ajastu pitserit, esitaja meeleseisundit ja tõekspidamisi. Seetõttu ta vanade lugude uuesti sissemängimist mõistlikuks ei pea. “Hakata neid ümber tegema, nii nagu me Joala ja Mäksiga 1996. aastal – vanade lööknumbrite uued versioonid – minule see ausalt öelda pärast korda ei läinud,” tõdes laulja.
Oma karjääri algusaastatest on Linna repertuaaris jätkuvalt “Julge laul”, “Vana vaksal”, “Armastada teisi eal ei saa” ja veel mitmeid lugusid.