Kaarmise järve puhastamine vähendas joogivee mädamunahaisu
31. jaanuar 2019, 02:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarmise järve puhastamine viis aastat tagasi vähendas selle piirkonna puurkaevuveele omast mädamunalõhna.
Kaarmise külavanem Õie Kaer ütles, et võrreldes ajaga, kui järv oli veel kinni kasvanud, on piirkonna kaevuvee kvaliteet praeguseks igas mõttes paremaks läinud. Varemalt pruunikas vesi paistab nüüd selge ega tekita enam ämbris seistes setet põhja. Vähenes ka väävelvesiniku põhjustatud mädamunalõhn, mis varem oli Kaarmise küla paljudes majapidamistes üsnagi tugev. Kohalikud ise mädamunahaisust suurt numbrit teha ei märganudki, aga võõraid häiris see otsekohe. Inimene, kes ise igapäevaselt taolist vett ei tarvita, peab seda jälgiks ja keeldub tarvitamast.
Kaarmise küla elanik Eino Tuulik rääkis, et kui enne järve puhastamist tekkis seisvale kastmiseveele vetikas peale, siis nüüd enam mitte. Tuulik, kes lasi endale puurkaevu teha aasta tagasi, ütles, et tema kraaniveel on munalõhn juures vaid õrnalt. Saarte Hääl pidi tõdema, et Eino kraaniveel oli tõepoolest nn munalõhn, ehkki pererahvas seda enam pigem ei tajunudki. Eriti vängelt kipub väävelvesinikuprobleemiga piirkondades haisema aga soojaveeboileri vesi ja seda sai Eino tunda naabrimehe juures saunas käies. Soojaveeboileris tekib väävelvesinik, kui vee temperatuuri hoitakse väävlibakterite elutegevuseks sobival temperatuuril (30–60 °C) juures.
Mitmel pool Saaremaal
Pere Kaev OÜ tegevjuhi Tiit Pere sõnul leidub kaevuvees väävelvesinikku kõige enam sellistes piirkondades, mille lähedal asub soo ja vees on vähe hapnikku. “See on tegelikult gaas – lased ta ämbrisse ja 20 sekundi pärast on hais kadunud,” selgitas Pere. “Kui ta läheb aga boilerisse, hakkab sealt tulema vänget mädahaisu.”
Mädamunahaisuga vett leidub pea kõikjal Saare maakonnas. Olgu Kaarma kiriku ümbruses või Kuke külas. Tiit Pere on sellega oma töös kokku puutunud Orissaare ja Leisi kandis, samuti Laimjalas ja Saarekülas. “Aga seal on, ütleme, 12 kaevust üks mädamunaga, Kaarmisel aga umbes 60 protsenti.”
Mädamunahaisulisest veest on üldiselt vaba Sõrve, kus on aga probleeme põhjavee soolasusega. Teine paik, kus väävelvesinikku vees peaaegu ei ole, on Muhu. Seevastu on Muhus joogivees rauda, mis samuti teatud koguse juures veele iseomase lõhna annab.
Kogenud puuraukude tegija sõnul jääb vee kvaliteet sageli tellija rahakoti taha. Kui tööde käigus ilmneb, et mädamunahaisust pääsemiseks tuleb puurauk kokkulepitust poole sügavam teha, siis tellija sellega sageli nõus ei ole. Lisatöö võib minna ligemale kaks korda kallimaks, aga juurde maksta keegi väga ei taha. Selle asemel süüdistatakse puuraugu tegijat kehvas töös. Tiit Pere sõnul pole aga projekti järgimisest alati kasu. Projektid koostatakse ümberkaudsete kaevude põhjal ja need ei lange puuritava kaevu koha geoloogiaga täht-tähelt kokku.
Haisu vastu leidub rohtu
Ette on tulnud sedagi, et projekt näeb ette 20 m sügavust puurauku, aga korraliku vee saab kätte juba 17 meetri pealt. Tellija ei olnud rahul, nõudis projektis näidatud sügavust. “Mina vastu, et jood sa meetreid või vett, vesi on ju korralik,” pajatas Tiit Pere. “Klient ajab aga oma edasi: puuri meetrid täis! Lasksin siis meetrid ära ja mädamuna oli sees ning siis oli veel rohkem nina krimpsus,” meenutas ettevõtja.
Väävelvesiniku tekitatud haisust lahtisaamiseks on Pere sõnul mitu lahendust. Näiteks tellida analüüside põhjal veefiltrid, mis ei ole küll kõige odavam lõbu. Aitab ka aireerimine ehk vee hapnikuga rikastamine. Haisust saab lahti, kui pumbata vesi läbi kahe paagi, millest ühel peavad olema ventilatsiooniavad. See on Pere sõnul ka kõige lihtsam ja odavam variant, ehkki nõuab ruumi. “Iga asja vastu on rohi olemas, aga maa seest saab võtta ainult sellist vett, nagu inimesel seal on,” sõnas Tiit Pere.
Pere Kaev OÜ tegevjuhi sõnul leiab maakonnas reostunud põhjavett mitmel pool. Sagedamini vanade sõjaväeosade ja põllumajandusettevõtete töömailt. Mõnel pool on vene ajal meiereidest vadak lastud kraavidesse, kust see edasi jõudis teinekord päris sügavale. Nii on see näiteks Laimjala kandis ja enne Orissaaret Mehamal. Sel juhul võib korraliku puurkaevuvee saamiseks ülemised veesooned kinni panna ja ammutada vett sügavalt, aga see tähendab hoopis suuremaid kulusid. “Inimesed ei maksa seda hinda,” tõdes Tiit Pere.