SUUR MAA, SUURED ASJAD: Tänavune tormine kevad

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Ühel päeval eelmise aasta lõpus maandus mu postkastis teade tähitud kirja saabumisest elukohajärgsesse sideasutusse. Ümbrikku postkontoris avades olin üsna üllatunud, et 45-aastane mees pakub huvi Eesti kaitseväele. Sain kutse reservõppekogunemisele. Kui riik kutsub, siis kodanik läheb.

Eelmise nädala veetsin, nagu paljud teisedki, Kevadtormil. Õppisin nädalase intensiivkursusega sõduritarkusi ja andsin oma kogemusi edasi – kui küsiti. Õppisin tundma automaati Galil, millised hakkasid Eesti kaitseväe relvastusse tulema Mart Laari esimese valitsuse 1993. aasta kuulsa 

Iisraeli relvatehingu järel. Sain pidada linnalahingut ja keeta välitingimustes kukesuppi. Tutvusin paljude lahedate elukutseliste sõdurite ja reservistidega.

Olen sellise aastakäigu mees, kel kaitseväeteenistus jäi omal ajal läbimata. Õieti polnudki ju, kuhu minna. Käisime klassivendadega vahetult enne Eesti taasiseseisvumist paar aastat Nõukogude sõjaväe meditsiinilises kontrollis. See võttis Kuressaare haiglas terve päeva. Tuli anda proovid, pea kõik arstid läbi käia, neuroloogist hambaarstini. Üritust kutsuti irooniliselt-hellitavalt tilliparaadiks. Jah, ühe konsiiliumi ees tuli ka püksid alla lasta.

Mäletan, et saime ka kutse vestlusele sõjakomissariaati, aga koolis käis keegi mees ja ütles, et ärge minge. Me siis ei läinud. Kui Tartusse ülikooli läksin, oli Eesti Vabariik värske tõsiasi. Eesti kaitsevägi hakkas ka vaikselt jalgu alla võtma. Vanematekoju tuli kiri, ümbrikul revolutsioonilise Aurora pilt (!) – ju oli neid kuskil vedelemas – teatega, et olen reservi arvatud. Ja seal ma siis olingi kuni eespool kirjeldatud tähitud kirja saamiseni.

Üritust kutsuti irooniliselt-hellitavalt tilliparaadiks. Jah, ühe konsiiliumi ees tuli ka püksid alla lasta.

Kaitseministeeriumi tellitud uuringu järgi (oktoober 2018) usaldas kaitseväge 75 protsenti küsitletud eestimaalastest, sh eestlastest 85 ja mitte-eestlastest 54 protsenti. Relvastatud vastupanu osutamist pidas vajalikuks 79 protsenti, ise oleks oma võimete ja oskuste kohaselt valmis kaitsetegevuses osalema 60 protsenti elanikkonnast.

Kaitsetahe võiks muidugi suurem olla. Ent minu nädalane kogemus kinnitas, et kaitsevägi ise mõistab hoiakute kujundamise tähtsust ja üritab tulemuste nimel tööd teha. Kas see alati kõige paremini õnnestub, on iseasi. Ka pole kaitsevägi alati kõige paremini hakkama saanud meediaprovokatsioonide klaarimisega, mida mõjukate institutsioonide diskrediteerimiseks aeg-ajalt ette võetakse.

Õppused nagu Kevadtorm ja Siil, kaitseväe paraadid, veteranipäev ja muud taolised üritused loovad kindlasti tihedamat sidet ühiskonnaga. Kuid kõige tähtsamaks mainekujundajaks on ja jääb ajateenistus. Ehk need sõnumid, millega poisid armeeteenistusest tulevad.

***

Kummaline ja naljakas on aga see, mis juhtus samal ajal muude tormidega. Üks värske valitsuse liige, EKRE nimetatud väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Marti Kuusik, jõudis päevakese ametis olla, enne kui sule sappa sai. President Kersti Kaljulaid tegi tähelepanuväärse kriitilise žesti, millele EKRE esimees Mart Helme teravalt reageeris.

Lehetoimetuses ajavad niisugused asjad omajagu elevile. Reservväelasena vaatasin korraks vabal hetkel telefoni, kehitasin õlgu... ja puhastasin relva edasi. Võibolla lasemegi tsiviilelus end igal pöörisel liiga palju väntsutada. Paljud asjad pole emotsioneerimist väärt.

“Ja nii lihtne ongi,” nagu armastas öelda üks meile teadmisi jaganud ohvitser.