MEIE AASTA SAAREMAAL: Laimjalas kardetakse korruptsiooni, kuid loodetakse ikkagi parimat

OSAVÕTLIK: Metsafirma Reta Puit asutaja Rein Kirst (esiplaanil), kes jõudumööda kohalikke kultuuriüritusi toetab, osaleb seekord kevadmatkal Üüvere ohvrihiide. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Rikkalik kultuuripärand ja tugev kiindumus kodukandi loodusesse iseloomustavad Laimjala inimesi ka pärast suurvalla loomist.

Laimjala valla musterkodanik, kõigile kohalikele teada-tuntud Eha Ennemuist räägib, et temale paistab suur vald kõrge ja kaugena. Asjaajamine tundub keeruline ja bürokraatiat on juurde tulnud. Enne ajasid asju tuttava inimesega vallamajast, nüüd saadad e-kirja ega tea, kellele see õieti läheb. Kui paberimäärimist on palju, ei vaevuta enam iga väikse summa pärast taotlust esitada. “Saad 100 eurot, aga pärast esita suur aruanne, nii et enne ikka mõtled sügavalt,” osutab Eha Ennemuist, kelle sõnul jätkub Laimjalas kultuurielu endise vungiga. Üks üritus ajab teist taga ja arvestades, et endise Laimjala vallaga on seotud sellised nimed nagu Debora Vaarandi, Johannes Aavik ja Henno Käo, peabki see niimoodi olema.

Allikalahe külas elab metsafirma Reta Puit osanik Rein Kirst. Õieti peab Rein küll juba pensionipõlve, ent dividenditulu lubab mehel elu nautida täiel rinnal. Rein on seltsiv, teda kohtab spordi- ja kultuuriüritustel. Poetess Debora Vaarandi pronksist kuju juures Laimjalas on Reinul nimeline pink, mis näitab, et Rein ei ole kitsi mees. Samamoodi on ta toetanud Henno Käo mälestusüritust. “Löön kaasa nagu mul aega ja vahendeid on.”