KÕNE IFFILE: Onu Juhan õpetas inimeseks olemist

Ivo Linna. Foto: Irina Mägi

“Juhan oli suur inimene. Sama hästi kui suurepärane õppejõud ja suurepärane kirjanik, võinuks ta olla suurepärane näitleja või filosoof,” ütleb saarlasest laulja Ivo Linna oma onu, ajakirjanduskorüfee Juhan Peegli kohta. 

Juba siis, kui olime väikesed lapsed, teadsime ema juttude põhjal, et Tartus on meil onu, kes töötab ülikoolis.  Meie jaoks tundus onu muinasjutuline tegelane. 

Mäletan, kui onu meile 1950ndate keskel oma kahe väikese poja, Madise ja Andrusega külla tuli. Meile – oh imet! – toodi kingitus, mille taolist me polnud enne näinud – triibulised poest ostetud lastesokid ja karbike Kalliskivi kompvekke.

Onu Juhan ise oli mustade juustega sihvakas härrasmees, kes tegi peenikest nalja, mille peale ümberringi naerdi. Palju me, lapsed, sellest aru saime, aga tal oli iga asja kohta muhe ütlemine.

Mul on hästi meeles meie suguseltsi kokkutulekud Orissaare lähedal Reina külas Türna talus, kui mu teine onu Voll ehk Vladimir, minu ema ja Juhan noorema lapsena omavahel juttu ajasid. Need meenutused, naljaviskamised ja üksteise kallal aasimine, milles polnud kübetki õelust – see oli võrratu! Mina pole küll kunagi näinud, et Juhan oleks olnud vihane. Ta oskas igasugu pingelisi olukordi maha rahustada. Ta ei öelnudki midagi, üksnes vaatas ja kõik oli selge. 

Minu otsus ülikooli astuda tuli suhteliselt mõtlematult. Kuna olin kuulnud, et ülikoolis ajalugu õppides tuleks mul parteiajalugu ja muud sellist jama õppida, proovisin eesti keelde ja sain ka sisse. Esialgu oli minus ka uljust, et küllap saab minustki ajakirjanik, aga üsna pea sain aru, et head ajakirjanikku minust ei saa. Meie kursusel oli minust palju paremaid, kel oli anne kirjutada – kas või mu sõber Andrus Esko. Mõistsin, et minust ei saa ka head õpetajat.

Kui mind ülikoolist eksmatrikuleeriti, oli mul erakordselt paha tunne selle pärast, kuidas Juhan mind vaatas. Iga teine tema asemel oleks hakanud sõimama, noomima, epistlit lugema, aga mitte tema. Sain aru, et tal oli valus – ma olin ju lihtsalt loll, et lasin asjadel nii minna. 

Ma ei ole seda siiski väga palju kahetsenud, sest kõigi asjaolude kiuste tundub, et valisin õige elukutse. Ka Juhan sai sellest aru. Kui Tartus esinema juhtusin, käisin ikka Juhani juurest läbi tere ütlemas ja tema käis meil kontsertidel. Ta nägi, et ma ei olnud pätiks läinud, vaid olin leidnud selle, mis mulle sobib. 

Ajakirjanikku ega õpetajat minust ei saanud, küll aga sain ülikoolist kustumatu huvi ja armastuse eesti keele vastu, milles on ka Juhanil kõva panus. Oli ta ju ka kirjanik. 

Ma ei häbene öelda, et nutsin, kui lugesin tema raamatut “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Hoopis teist laadi teos on Heinrich Dawid Rosenstrauchi varjunime all avaldatud “Kolm tahedat lugemist” – naera nii, et silmanurgad märjad. See keelekasutus on tal mõnus, täpne ja vaimukas.

Üks Juhani õpilastest, kellega hiljuti temast rääkisin, ütles väga tabavalt: Juhan õpetas inimeseks olemist. Juhan oli suur inimene. Sama hästi kui suurepärane õppejõud ja suurepärane kirjanik, võinuks ta olla suurepärane näitleja või filosoof.