LUGEJA KIRI: Tornimäe koolipere meenutas kuulsat vilistlast Juhan Peeglit

EMAGA: 1956. aastal Reinas tehtud fotol on noor Juhan oma ema Jelisaveta Peegliga (sünd Torn). Kui siin maailmas on midagi reaalselt püha ja õiget, siis on see ainult EMA, kirjutas Juhan sõjaajal oma märkmikku. Foto: Erakogu

Esmaspäeval kogunesid Tornimäe põhikooli õpilased ja õpetajad pidulikule aktusele, et meenutada Juhan Peeglit, kelle  sünnist möödus tänavu 100 aastat.

Õunapuude õitsemise ajal 19. mail 1919. aastal sündis Saaremaal Pöide vallas Reina külas Türna talus poisslaps, kellele pandi nimeks Juhan Peegel. Oma kooliteed alustas tulevane kirjamees ja ajakirjanike õpetaja Tornimäe koolis ning edasi jätkas õpinguid Kuressaares Saaremaa ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1938. aastal.

Peegli esimeseks töökohaks sai ajaleht Meie Maa, kust ta võeti kaitseväkke. Juhan Peegel läks aega teenima ajal, mil noormehed, kes teenisid Eesti kaitseväes, viidi riigikorra muutumisel üle Nõukogude armeesse ja neil tuli sõdida sakslaste vastu väga verises sõjas. Juhan Peeglil oli õnn sõjas ellu jääda, kui tema kõrval tuhanded langesid. Need kogetud sõjakoledused jäädvustas ta romaanis “Ma langesin esimesel sõjasuvel”.

Pärast sõda õppis Juhan Peegel Tartu ülikoolis, kus ta kaitses nii kandidaadi kui ka doktori väitekirja, saades keeleteadlaseks. Suurimaks väljakutseks sai ajakirjanike koolitamine Tartu ülikoolis, kui sündis uus, ajakirjandusosakond. Tänased juhtivad ajakirjanikud on tänulikud, et said olla Peegli õpilased.

Juhan Peegli loomingus on tähtsal kohal lihtsad inimeed, põhiliselt saarlased. Ta väärtustab nende tööd, pidades seda pühaks toiminguks, sest tööst ei saada mitte ainult lauale ja selga, vaid samavõrd on töö oluline ka inimeseks kasvamisel. Pühaks peeti kõike, mis elu kestmisega seotud, ka söömist. Nii esitasid Tornimäe kooli õpilased aktusel Juhan Peegli raamatust “Saaremaa motiive” jutustuse “Vana söömarend”.

Emakeeleõpetaja Ada Tuulik meenutas Juhan Peeglit kui keelemeest, kes väärtustas meie eesti keelt. Juhan Peegel väitis, et rahvas võib küll väike olla, kuid ta keel pole seda mitte. Keel kannab tervet rahvuslikku kultuuri, mis pole sugugi väike, millel on oma osa maailmakultuuris.

Anu Urmet, Tornimäe raamatukogu juhataja