Regioonispetsiifilisest nutikusest ehk Millal on hilja õppida?

Tallinna tehnikaülikooli meremajanduskeskuse juhataja Anni Hartikainen. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

"Kui tootmine kolib sinna, kus töö on odavam ja selle töö tegijaid on rohkem, siis mis Saaremaale jääb?" küsib Tallinna tehnikaülikooli meremajanduskeskuse juhataja Anni Hartikainen.

Teatavasti on igasuguse äri puhul väärtusahela otsad magusamad kui keskosa. Toote disaini ja müügiga on võimalik teenida kõrgemaid kasumimarginaale kui ahela keskosas ehk "seedetraktis". Seedekulgla roll on toode võimalikult efektiivselt valmis teha. Teisisõnu, üldjuhul võimalikult odavalt ja võimalikult kiiresti.

Tootmises on omakorda kaks alternatiivi: toota inimestega või toota masinatega. Kuna nii masinad kui ka inimesed on viimastel kümnenditel kõvasti arenenud, jääb tootev töö järjest enam masinate hooleks ja see jätab inimestele kaks valikut: kas leida endale mingit targemat tegevust või kasutada heaoluühiskonna sotsiaalseid garantiisid. Aga viimane ei vii meid kusagile, sest kui sotsiaalmaksu ei maksa, siis pole ka garantiidel pikaajalist tagatist.

Ühesõnaga, kui targad räägivad majanduse struktuurist, siis nad räägivad peaasjalikult sellest, millises väärtusahela lülis meie ettevõtted valdavalt tegutsevad. Kuna tootearenduse ja turunduse etapid võimaldavad rohkem teenida (st ka lisandväärtuslikumalt toota), aga tootmine loob rohkem töökohti, siis ihaldusväärne majandusstruktuur on selline, kus omatakse kogu väärtusahelat. Kui tootev töö kolib sinna, kus inimesi rohkem või masinatesse investeerimise võimekus suurem, muutub majandusstruktuuri küsimus kriitiliseks.

Majanduse struktuuri saavad aga muuta vaid targad ja loomingulised inimesed.

Veelgi nadimad valikud

Saaremaa ettevõtete jaoks on tootmisvõimaluste valikud veelgi nadimad kui mõnes muus maailma (või ka Eesti) paigas, sest tootmismahud ei õigusta alati masinate soetamist ning igasuguse logistikaga kaasneb üle väinade vedamine ja +1 päev. See viib kohalikud ettevõtted tüüpiliselt lihtsa dilemmani, kas tuua sisse rohkem odavat võõrtööjõudu või kolida tootmine sinna, kus see võõrtööjõud elab.

Pikaajalist edu ei pruugi tuua kumbki, sest kahanevas maailmas võtavad masinad tolmuse töö üle varem või hiljem, pigem ilmselt varem. Ja kui seda ei tee sinu ettevõte, siis teeb seda konkurendi oma Poolas, Hiinas või Aafrikas ja sööb sind pisitasa mängust välja, tootes iga kell odavamalt, 24/7, puhkepauside ja tervisepäevadeta, kuni ainult elektrit on. Jah, energiavarustuskindlus on ka Saaremaa tootmiste probleem.

Mis siis üle jääb? Laiendada turge, suurendada tootmismahtusid, püüda kontrolli alla saada ja arendada väärtusahela magusamate otste tootearendust ja müüki ning osta tootmine sisse? See nõuab tarku, loomingulisi ja rahvusvaheliselt tegusaid inimesi.

Kui nutti ja ettevõtlikku iseloomu pole tööjõuturult võtta, kaotame terve väärtusahela koos kõikide töödega, mis selle ahela toimeks vajalikud on. Mustas stsenaariumis muutub Saaremaa n-ö aborigeenide saareks, kus põliselanikele makstakse kodanikupalka, et keegi seal nurjatul saarel elaks ja linnuvaatlejatest turistidele õiged kohad kätte näitaks nii, et käpalised ja merikotkad ennast sellest liigselt häirituna ei tunneks.

Masstootmine vs. elustiilimajandus

Ma ei väida, et tootmisel ei ole Saaremaal edaspidi üldse mingit kohta ega helget tulevikku. On nišše, kus ei ole võimalik – või vähemalt ei ole lihtne – masstootmist juurutada. Laevaehitus on üks näide. Hea näide, sest mitmed Saaremaa laevaehitusettevõtted omavad kogu väärtusahelat, tootearendusest turunduseni. Sama kehtib ka toiduainetööstuse ja turismisektori kohta. Siit tulevad maksud ja tulubaas, millega on võimalik elukeskkonda arendada. Meile on oluline, et ettevõtted oleksid registreeritud Saaremaal, ettevõtjad, investorid ja arendajad elaksid Saaremaal, aga äri, mida siin aetakse, oleks globaalne.

Sellises tootmises, kus mahu-äril ja mastaabil on mõtet, kus konkureeritakse hinnaga, kus tootmine on automatiseeritav, ei ole masinatele alternatiivi, sest globaalne konkurents sööb väiketootmised välja. Aga midagi head on nendes arengutes siiski ka. Mida rohkem tuleb peale massi, seda suuremaks väärtuseks saavad ehedus, originaalsus ja elamus. Enamjaolt luuakse need väärtused formaadis, mida nimetatakse elustiiliettevõtluseks. Erinevalt idufirmadest ei ole sellistel ettevõtetel tavaliselt ambitsiooni kasvada globaalseks, nad ei sõltu äriinglite investeeringutest ja nad on seetõttu majandusanalüütikute huviorbiidist väljas. Aga nende roll ühiskonnas kasvab vastavalt sellele, kuidas kasvab elustiilitoodangu väärtus. Pange tähele – ka need ettevõtted loovad töökohti, ja mitte vähe. Ja selliseid stiilseid.

Elustiiliäri on formaat, mille viljelemiseks näib Saaremaa tõepoolest ideaalne keskkond. Võtke hobikalandus, suitsulest, pillirookõrred, seebitalud, suitsusaunaga (või ka saunata) talumajutused, vabakutselised giidid, külasadamad, söögimajad, ise-keedan-moosi ettevõtjad, ökokanalad, tuulikukohvikud, lambafarmid ja muud nišitootmistalud, mägiveisekonservid, lehmapiimajäätis või ükskõik mis, mis loob elukeskkonda unikaalset väärtust ja seejuures võimaldab inimestel elada nii, nagu neile meeldib, ja teha seda, milles nad head on. Pole imestada, et elustiiliettevõtlusega seostatakse ka madalamat tööstressi, võrreldes näiteks tippjuhtide või start-up´ide käivitajatega. Samasse elustiiliettevõtjate kategooriasse käivad ka vabakutselised blogijad, progejad, gamerid, kunstnikud ja luuletajad.

Mustas stsenaariumis muutub Saaremaa n-ö aborigeenide saareks, kus põliselanikele makstakse kodanikupalka, et keegi seal nurjatul saarel elaks ja linnuvaatlejatest turistidele õiged kohad kätte näitaks."

Hästi, väiketootmistega võrreldavat maksutulu see sektor otseselt ehk ei loo – aga kogu see nunnumeetrit lakke ajav elamusmajanduslik krempel töötab väga hästi kaasa elukeskkonna kujundamisel ja nende samade ülalmainitud tootedisainerite ja müügigurude maaletoomisel. Näiteks Yacht World Ida-Euroopa müüki juhiti aastaid Hiiumaalt. Aastaringselt. Kui on vaja, saab ärikohtumistele sõita ka sealt – ja kontoritöö osas pole ju vahet, kuskohas sa seda teed. Kui juhe on seinas, on töökoht olemas. Elukeskkond on see tegur, millega Saaremaa saab tuleviku distants-töötavatele talentidele hinge pugeda. Ja need omakorda hakkavad toitma elamus- ja elustiiliettevõtjaid, sest raha ei ole nende jaoks probleem. Elukohaturundus (jälle turundus!) on seetõttu Saaremaa jaoks üks kriitilisi edutegureid.

Haridus vs. eluülikool

Näib nii, et mida paremaks läheb elu, seda vähem hinnatakse diplomeid ja tunnistusi. Diplom ei tee tööd, diplom ei alusta ettevõtet, diplom viib su ainult läbi tööportaali konkursisõela, kus tööandja on arvanud heaks piirata kandidaatide hulka, nõudes oskuste tõendamiseks mingit formaalset kvalifikatsiooni.

Samas on nii, et vaata mis uuringut tahad – kui väiketootja või elustiiliettevõte ebaõnnestub, siis üldjuhul omaniku rumaluse tõttu. Arusaadav kah, kui mõelda, et nad teevad kõike ise – finantsplaneerivad, turundavad, toodavad ja värbavad. Professionaalide sisseostmine ei ole neile jõukohane, aga seda enam nõuab sedasorti ettevõtlus laia arusaama äri erinevate aspektide toimimisloogikast ja alustõdedest. Mingil põhjusel meeldib väikeettevõtjatele õppida seda raskel moel, omal nahal, lõigates selle käigus endale sagedasti näppu. Suhteliselt edukamad on need, kellel on äriharidus. Uuringute autorid soovitavad järjepanu minna elustiiliettevõtjatel tagasi ülikooli – seal on võimalik õppida ennast vigastamata, väiksemate kadudega.

Saaremaa kontekstis, kus Eesti kõrgeim ettevõtlusaktiivsus on kombineeritud Eesti madalaima haridustasemega, on see tõdemus inspireeriv – võib-olla on meil kasutamata võimalusi. Võib-olla piisab selleks, et naabrimehest parem – või vähemalt eristuv – olla, lihtsalt sellest, et minnagi korraks tagasi ülikooli?

Selge, et Eesti ega ammugi Saaremaa rahvaarv ei hakka lähisajandil konkureerima… mitte kellegagi. Meid on vähe ja saab ka edaspidi vähe olema ning laias plaanis on meie ainsad konkurentsieelised elukeskkond ja taibukus. Selleks, et seda piiratud ressursside tingimustes luua ja arendada, peame olema seda nutikamad, loomingulisemad, targemad, sõbralikumad, haritumad, töökamad, avatumad, ettevõtlikumad, selgema silmavaate ja maailmatajuga. Ühtviisi oleme me ise oma elukeskkonna osa, teistviisi pole meil muud võimalust – suurtootmisi siia ei teki, aga mingit tööd peab ju tegema ning ja väärtusahela magusama otsa tööpakkumised lihtsalt nõuavad avatud ja töökat vaimu.

Ühtlasi on selge, et õppida tasub seda, mida õnnestub tulevikus paremini müüa. Tuleviku e-majandusstruktuuri muutmise seisukohalt on tootearendus ja disain, masinaehitus ja mehhatroonika ning müük ja turundus head investeeringud, kui vähegi selleks soont on. Samuti ärijuhtimine, kuigi peavooluhoiak seda arvamust ei toeta. Neile, kes on riskijulged, hea organiseerimisvõimega, ühtviisi tugevad nii numbrites kui ka tähtedes, on ärijuhtimise alane haridus võibolla parim, mida võib tahta. Eriti kui mõtelda Eesti või Saaremaa võimalustele globaalses konkurentsis, unistusele kapitalipõhisest ja targast majandusest, elustiiliettevõtluse ja väiketootmiste perspektiividele jne.

Kõige selle juures on saarlastel üks tugev eelis: Saaremaa olemasolev kutse- ja kõrgharidusõpe toetab tuleviku arenguloogikat regioonispetsiifiliselt, Saaremaale omastes valdkondades – kutsekoolis saab omandada praktilised kutseoskused, nende oskuste kapitaliseerimise võimekust ja toote/teenuse disainipädevusi on võimalik arendada Saaremaalt lahkumata, Eesti parimas ülikoolis. Võtame sellest maksimumi. Sest õppida pole kunagi hilja.