... siis korralik pärisori laseb juba poole järjekorra peal püksid rebadele, et aga kupjal kergem oleks, kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.
Kui tallide juures antakse vitsu...
7. juuni 2019, 00:03
Kui keegi ihunuhtlusele ja muudele karistusele või koguni üldisele kurnamisele vastu hakkas, siis käis kohtumõistmine kiiresti ja enamasti mõistetud surmaotsus viidi kõhklusteta täide. Kes siis haritud inimestest ei teaks neid paari korda meie ajaloos, kui moonakad ja muu rahvas vastuhakku proovis.
Toon ühe näite lähiminevikust. 90-ndatel aastatel oli minu Tallinna kodu minu poolt vähese koormusega, sest viibisin suure osa ajast kas reisidel või Saaremaal. Nii juhtuski, et nii mõnigi kord jäi vastaval päeval lipp maja külge seadmata. Ja sellest ei tõusnud tavaliselt pahandust. Siis juhtus aga erandkorras nii, et õuekoerad olid noorperemeestega väljasõidul ja õu valvamata. Ja kohe olid ka seda valvsamad kurikaelad platsis: õues seisnud autol löödi klaas katki ja kõik, mis mutrivõtit ei nõudnud, viidi kaasa.
Uurimine on peatatud!
Olin EV algaastatel vabariigi valitsuse korraldusega loodud korrakaitsekomisjonis Eesti politsei ülesehitamises usinasti kaasa löönud ja hiljem politsei edenemist jälgides oli mul politsei kohta tollasest keskmisest palju parem arvamus, head suhted ja kõrged ootused. Ja kuigi ma ei pidanud kuigi tõenäoliseks, et sellist tegelikult võrdlemisi vähetähtsat asja keegi kunagi lahendada suudab, valisin politseisse teatamise peamiselt eeskujulikuks kodanikuks olemise osana – kui keegi kunagi vahele jääb, ja nii edasi.
Minu jaoks läks asi käest ära siis, kui sain politseist kirja, et selle asja uurimine on peatatud kuni teo toimepannud isikute kindlaks tegemiseni. Kas te, head lugejad, ikka saite samamoodi aru, nagu mina: politsei alustab kuriteo (või kas või väärteo) puhul uurimist, et süüdlased saaksid seaduses ettenähtud karistuse või vähemalt ühiskondliku laituse osaliseks. Ja nüüd siis – ootame, kui teo toimepannud isikud kuidagi kindlaks tehakse, ja siis uurime edasi?!
Kogenud kodanik ei julge paljudel puhkudel oma asjast ametnikule kirjutada.
Tundsin politsei toonast käsuliini ja sisemist töökorda hästi ja saatsin sellekohase kirja – kuhu vaja. Ja mitte kaebamiseks, vaid selleks, et kirjas esitatud konstruktsiooni jaburusele tähelepanu osutada. Sest, nagu eelpool öeldud, oli selline lõhkumine ja vargus tollal kahjuks veel üsna igapäevane ja mul polnud ju erilisi ootusi asja kiireks või üleüldse lahendamiseks.
Ahaa, aga mis on sellel pistmist lipuga? Aga see, et sealt alates – kui kirjutasin teatele vastuse – sain edaspidi iga lipupäeva puhul trahvi! Vaat sellise vastuse sain tollaselt politseilt.
Politseis on sellest ajast tänaseni muutunud väga palju ja minu hinnangul paremuse poole. Riigikogu pole neid hellitanud, ühendamised-lahutamised ja ümberkorraldamine, alatine ressursi-, peamiselt palgakitsikus koos praktiliselt likvideeritud “tänavakorruptsiooniga” paneb mundrimeestest aina rohkem lugu pidama. Ja kindlasti ei kirjuta nad enam kellelegi, et jätame uurimise katki, kuni asi ehk iseenesest laheneb.
Aga nii hea lahendus – et peatama menetluse, kuni asi lahenduse leiab – ei saa ju kaduma minna, isegi siis, kui politsei või keegi teine selle hülgab. Jokk- ehk juriidiliselt-on-kõik-korras lahendused, ükskõik kui jabura sisuga, on leidnud koha paljude ametnike soojades kabinettides. Kogenud kodanik ei julge paljudel puhkudel oma asjast ametnikule kirjutada, sest kui see jutt ametnikule ei meeldi, siis küllap saad ametnikult jokk-vastuse, võib-olla isegi õigel tähtajal, kuid lisaks vastusele, mis tegelikult vastust ei sisalda, jääd oma “asjaga” ametnikule silma, jalgu, võimalikuks ristiks kaela. Ja siis – kuna igasugune initsiatiiv on karistatav – saabuvad kontrollid, menetletakse võimalikke väikeste vigadega vormistatud lube ja litsentse. Võtteid ja vigureid on palju.
Lontruseid leiab ikka
Tõsi, on ka hoopis teistsuguseid ametnikke, neid, kes omal algatusel kodanikule head ja praktilist nõu annavad, selliseid, kes oma tööd tões ja vaimus teevad. Minul on viimasel ajal vedanud. Esiteks sellepärast, et mul ei ole ametnikega tavaliselt mingeid asju ajada ja kui olen mõne lähedase või sõbra asjaajamises kaasa löönud, siis olen kohanud just abivalmis ja asjalikke ametnikke. Miks ma siis virisen?! Aga sellepärast, et olles siin Saarte Hääle lehekülgedel viimastel aastatel sagedasti sõna võtnud, olen saanud nii tuttavailt kui ka võõramatelt ja päris võõrastelt kuulda palju lugusid, kus tahaks appi hakata, tehes asjaosalistele selgeks, et meie, kodanikud, lihtinimesed, ei ole ametnike omad, vaid ametnikud on meie “omad”.
Head ettevaatlikud kodanikud, ametniku kohus on kodaniku asja ajada. Kui ta teeb seda naerukil sui, siis on ta arukas ja väärib kiitust (kiitke, kui on põhjust!). Kui ta oma tööd korralikult ei tee, siis tuleb teda utsitada. Tema mugavust ja ükskõiksust ei tohi toita. Suurte riiklike struktuuride kõrgepalgalised juhid aga – olge kindlad, et teie mitmesajapealistes seltskondades on korralike inimeste varjus ka igasuguseid lontrusi. Otsige neid, nagu ütles vend Johannes kultusfilmis, “maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste hulgast!”. Ja andke neile võimalus meelt parandada. Kui see ei õnnestu, siis leidke usinamaid ja toredamaid asemele!
Lõpetuseks veel üks lugu liiga vara meie hulgast lahkunud, kuigi isehakanud, kuid seda vägevamalt saarlaselt. Kui Peeter Palu veel Hiiu Kalurit juhtis, siis põikasime esmaspäeva hommikul väikse seltskonnaga mandrile sõites tema juurest Kärdlast läbi. Peeter oli selleks ajaks teinud teatud järeleandmisi ning käis lipsuta ja mõnikord koguni teksapükstes ja kampsuniga tööl. Sel päeval istus ta hommikul kell 8 laua taga mustvalges mundris, lips ees kui linnutiib, ja higistas. Küsisime, mis nüüd? Tema siis selgitas, et “nagu teate, on valimised tulemas. Kandidaadid (autorile nimed teada!) tulevad raha nuiama. Tuleb ära kasutada – praegu on kaks kuud nemad meie omad, siis oleme jälle neli aastat meie nende omad... “.