JAANIS PRII: Laevaseppade sepikoda ehk Jää hakkas jälle liikuma…

Saaremaa muuseumi sihtasutuse nõukogu esimees Jaanis Prii.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Lennart Meri pealkirjastas 1976. aastal oma “Hõbevalge” ühe peatüki küsimusega “Kust leida laevaseppa?”. See küsimus on täna sama värske, nagu siis, kui Lennart selle ajas mitu tuhat aastat tagasi viis, ehk siis kaasaegse väikelaevaehituse põhiküsimus on, kust leida laevainseneri?” kirjutab Tallinna tehnikaülikooli meremajanduse keskuse meretehnika ja väikelaevaehituse programmijuht Jaanis Prii.

Uue väikelaeva- ja laevaehituse inseneride põlvkonna kasvatamine ja oskusteabe koondamine oli ja on sellel tegevusalal nii Saaremaa kui kogu Eesti peamine väljakutse.

Merendus ja laevandus on väga lai valdkond, mis kätkeb endas majandust, kultuuri ja elulaadi. Üks osa sellest on väikelaevad. Paljude inimeste jaoks on just väikelaev see, mis ühendab neid merega. Hobilaev annab tuhandetele inimestele võimaluse kogeda, mis on olla reeder ja laevajuht, mida meri nõuab laevalt ja meresõitjalt, millised on sellega seotud rõõmud ja mured. 

Lai ja väga erinevate huvidega tarbijaskond seab oma nõuded ka väikelaevade ehitajale. Hobikasutaja ei ole reeglina kutseline meremees. Tema oskused ja kogemused võivad olla väga erinevad. Samas tunnetab just väikelaeval merd kõige otsesemalt. Seal eeldab navigatsiooniolude ja ilmastiku muutus kiiret ja otsusekindlat tegutsemist. 

Kerged laevad, nutikad lahendused

Teised ellingud ja staaplid on töölaevade omad. Aga ka siin on kasutajamugavus ja ökonoomsus võtmeküsimused. Laev peab olema kodune, hästi käsitsetav ja turvaline. Seepärast on kaasaegne väikelaevaehitus seotud moodsate materjalide ja tehnoloogiate kasutamisega. Nõuded turvalisusele on hästi reguleeritud ja muutuvad iga kogemuse põhjal.

Mis puutuvad aga siia laevasepad?

Söandan väita, et tänapäeva laevaehitaja väljakutsed ei erine nii väga nendest, mis olid Salme laevade ja Väinamere uiskude ehitajatel. Taas on au sees kerged, nutikad ja keskkonnasõbralikud laevad ja lahendused. Ja muidugi, ujuma peavad nad sama hästi nagu need toonased.

Nii et nutikat laevaseppa on väga vaja. Aga kust siis ikkagi leida laevainseneri?

Sajand meremehi hullutanud paneme-jõed-vastupidi-voolama ja võtame-looduselt-mida-tahame-stiilis raskete diislihaisuliste raudlaevade hurraa-vaimustus on õnneks läbi. 

Tehnoloogiad on muidugi muutunud. Looduslikku komposiiti, puitu asendavad uued ja moodsad ning veelgi kergemad kiud ja vaigud. Needitud terase asemel keevitame alumiiniumi ja rästiku koha peal navigeerib GPS ning tõrvaköite asemel kulgeb kontrollerist kontrollerini vaskkaabel. Aga elektrimootorit käitab taas tuulest akudesse püütud energia.

Raudlaevadega tuli aga uus mõtteviis selles, kuidas insenerid oma tööd teevad – sündisid kaasaegsed disainibürood. 

Nii et nutikat laevaseppa on väga vaja. Aga kust siis ikkagi leida laevainseneri?

Eesti laevaehituse inseneriõppe järjepidevusse jäi suur auk, kui 1975 lõpetati toonases TPI-s laevaehituseriala õpetamine. Taasiseseisvunud Eestis on seda auku osalt täitnud Aalto ülikool Helsingis, kuhu aastas mõned tudengid saavad õppima minna. Sealt põlvnevad ka iseseisvunud Eesti esimesed doktorikraadiga laevaehitusinsenerid.

Tallinna tehnikaülikooli Kuressaare keskus on väikelaevaehitusega tõsisemalt tegelenud viimased tosinkond aastat. Aasta 2008 oli selles mõttes murranguline, sest alus pandi nii tollase TTÜ Kuressaare kolledži ja Eesti mereakadeemia väikelaevaehituse ühisõppekava loomisele kui ka väikelaevadele suunatud regionaalse kompetentsikeskuse ideele. 

Mida ja kuidas õpetada, see tuli aga esmalt koostöös ettevõtjatega välja mõelda ja kirja panna. 

Nii näiteks valiti koos firmadega välja õppes kasutatavad tarkvarad, pandi paika vajalikud laboritööd ja praktikumid. Õppekava valmis ettevõtete vajadusi silmas pidades.

Väga oluline oli otsus sessioonõppe kasuks, mis võimaldab õpingute kõrval ka töötada. Loengud toimuvad igal kuul ühe nädala jooksul.

Koostöös rajatud taristu

Tudengeid oli, õppejõud sai leitud ning õpe toimus, aga häid õppetingimusi siiski veel ei olnud. Siin tuli appi uus projekt, mis pani aluse väikelaevaehituse kompetentsikeskusele. Selle südameks sai 60 meetrit pikk ja 3 meetrit sügav laevamudelite katsebassein.

Sellised asjad ei sünni ühe organisatsiooni ettevõtmisel. Kompetentsikeskuse rajamisel olid partnerid Tallinna tehnikaülikool, Kuressaare ametikool, Eesti mereakadeemia, MTÜ Kuressaare Campus, MTÜ Eesti Väikelaevaehituse Liit, Saaremaa omavalitsuste liit, Kuressaare linnavalitsus, SA Saaremaa Arenduskeskus. Rahaliselt panustas kõige enam Euroopa Liit, mille regionaalarengu fond oli peamine abikäsi.

Katsebasseini loomine ühendas kogu Eesti sellealase oskusteabe ja kaasati eksperte ka piiri tagant. Esimesed luurerühmad käisid väljas juba 2009. aastal. Sellest sai alguse Kuressaare kolledži hea koostöö ja üliõpilasvahetus Kieli rakenduskõrgkooliga. Kielis kogeti küll samalaadset kompetentsikeskust, aga nende seisva mudeli ja voolava veega bassein ei olnud tee, mida meil vaja. Tõsisem koostöö paistis Zagrebi ülikooliga, kes plaanis rajada veidi väiksemat õppetööks kasutatavat basseini.

Kuuskümmend meetrit nuputamist

Väga oluline oli rootsi inseneri Henrik Andreassoni kaasamine arendusprotsessi, sest tema kogemused hüdrodünaamikast ja mudelkatsetest olid asendamatud.

Kuigi teoreetiliselt oleks saanud kogu basseinitehnika ja oskusteabe ka piiri tagant sisse osta, oli oluline, et suudame ka ise asjadest üksipulgi aru saada ja vajadusel muudatusi teha. Ainult nii on asjal arenguvõimalusi. 

Nõnda sai katsebasseinist peamiselt kodumaine arendusprojekt. Ideest kuni projekteerimiseni oli palju abi MEC Insenerilahendustest, kus Saaremaalt pärit laevaehitusinsener Kristjan Tabri hoidis n-ö suurt pilti. Lainemudelid koostas TTÜ küberneetika instituudi lainetuse dünaamika laboratoorium akadeemik Tarmo Soomere juhtimisel. Kontrollsüsteemid arendas TTÜ mehhatroonika instituut. Baltic Workboats AS ehitas selle kõik valmis ja Energiatehnika OÜ tegeles elektripoolega.

Kui Tarmo Soomere esimest korda Kuressaares basseini vaatamas käis, vangutas ta pead ja arvas oma kogemuse põhjal, et läheb vähemalt 6–8 aastat, enne kui selline keskus täismahus tööle saab ja oma tunnustuse leiab.

Keskusest sai aga väike kiirendi ja aeg jooksis poole kiiremini.

Tagasi üles