Bellingshauseni tähtsust ei saa pisendada

Fabian Gottlieb von Bellingshausen.

FOTO: Wikipedia.org

“Tänavu möödub kakssada aastat sellest, kui Saaremaal sündinud meresõitja Fabian Gottlieb von Belligshausen Antarktika-avastusreisi alustas, ent tema tähtsus on märksa laiem,” leiab mereajaloolane Bruno Pao.

Lahetaguse mõisas mere lähedal sündinud ja lapsepõlves Saaremaal elanud Bellingshausen oli eriline meresõitja – lausa selleks sündinud, kartmatu ja ettevõtlik.

Merekooli kadetikorpuses näitas ta end usina õpilasena. Esimesel Vene ümbermaailmaretkel admiral A. J. von Krusensterni juhtimisel osales ta noore ohvitserina, olles eriti täpne ja tubli kaartide joonistaja, ja kohamäärajana. Juba siis võis aimata, et teda ootab suur tulevik. Teekond lihtsast gardemariinist admiraliks oli pikk ja nõudis palju, ent Bellingshausen suutis end tõestada.

Bellingshausen oli üks esimesi, kes Antarktise mandrit nägi ja sellest oma laeva logiraamatus kirjutas.

Bellingshauseni liikumine Antarktika jääväljade ja jäämägede vahel oli julge ja oskuslik. Nii palju, kui ta seda maad nägi, ta selle kohta ka üles tähendas. Tõsi, kokkuvõtte sellest reisist avaldas ta alles kümme aastat hiljem.

Pärast sõitis Bellingshausen Austraaliasse, tegi seal oma laevu korda, hoolitses meeste eest ja purjetas veel ringi ümber Lõunamandri. Hiljem oli ta laevastiku mitmete eskaadrite komandör ja võttis osa ka mõnest merelahingust.

Bellingshauseni elu viimane, Kroonlinna-periood oli samuti väga väljapaistev, ta tegi selle linna arenguks väga palju.

Kroonlinna sõjakubernerina hoolitses ta hästi laevaehitajate eest, asutas Kroonlinnas töötanud eestlastest – ka saarlastest – laevaehitajate lastele kooli. Ta lasi lagedal maastikul asuva Kroonlinna kaitseks istutada puid, rajada alleed. Bellingshausen oli Vene Geograafia Seltsi üks asutajatest, Kroonlinnas rajas ta seltsile ka raamatukogu. Samas oli Bellingshausen lihtsa, saarlasliku olemisega tasakaalukas mees, kes tegi oma tööd rahulikult ja korralikult ning aitas inimesi, kui vähegi võimalik.

Bellingshauseni kohta on öeldud, et ta oli venestunud aadlik. Asjaajamiskeel oli tollal ju vene keel, ent kuna Bellingshausen oli abielus venelannaga, oli ka nende kodune keel vene keel.

Kui Bellingshausen 1852. aastal suri, maeti ta Kroonlinnas saksa surnuaeda.

Bellingshauseni hauamonument paraku lõhuti – nn isamaasõja ajal tegi sapööride kool saksa kalmistul õhkimisharjutusi. Laengud pandi monumentide külge ja lasti need puruks.

Stalini ajal, kui sakslasi ei sallitud, muljuti Bellingshauseni nimi ja saavutused madalasse. Ei tahetud tunnistada, et Vene laevastiku juhtide hulka kuulus ka üks sakslane.

Seepärast tõsteti Antarktika ekspeditsiooni kõige tähtsamaks meheks Mihhail Lazarev, kellest kirjutati palju. Dokumentidest aga mööda ei saanud – Bellings-

hauseni nimi on igal pool sees. Lazarevi monograafiast võib aga välja lugeda, kuidas Bellingshausen oli teistest admiralidest haritum ja kaugelt üle.

Paraku jäi raamat Bellingshausenist kui väljapaistvast meresõitjast tollal kirjutamata, kuna Bellingshausen oli saksa päritolu. Hiljem on see viga parandatud.

Laeva “Admiral Bellingshausen” ehitamine ja reisile saatmine ning Kuressaarde Bellingshauseni monumendi rajamine on üks osa selle mehe mälestuse jäädvustamisest. Mehe, kes jääb ajalukku väga targa ja osava meresõitjana ning on ehk innustajaks ja eeskujuks ka meile, tänapäeva inimestele, kasvatades meie huvi merereiside ja kaugete maade vastu.

Tagasi üles