NII HEAS KUI HALVAS: Väino ja Vaike Pendis ootavad põnevusega elu järgmist vaatust

ELU SÕRVES: Omaehitatud Ohessaare majas on Väino ja Vaike Pendis elanud nüüdseks 25 aastat.

FOTO: Tõnu Veldre / SAARTE HÄÄL

Vaike ja Väinoga kohtume nende Sõrve kodus küüditamise aastapäeval 14. juunil. 60 aastat koos elanud paar tõdeb, et paradoksaalsel kombel kohtusid nemad just tänu sellele, et Väino isa oli poliitvangina Siberisse viidud ja ema pidi koos viie lapsega maale kolima.

Nimelt õnnestus Kuressaares jahuvabrikus töötanud isal sõda metsas nii üle elada, et teda ei võtnud armeeteenistusse ei Vene ega Saksa pool. Kuid punavõimu naastes mõisteti talle "viilimise" eest 25 + 5 aastat.

Kaunispele kolinud pere ainuke vara oli lehm, kellele tuli veel oktoobrikuus heina varuda. Väino ema sai tööd karjafarmis ja vaid kaheksa-aastane poiss pidi teda aitama. Seega jäi Väino koolitee poolikuks. Alguses vedas ta piima ja koort Hänga küla meiereisse. Seejärel sai temast postiljon ja 16-aastaselt lestapüügi kalur ning hiljem püüdis ta veel kaks aastat Kaavi rannas angerjat. Vaike lõpetas 1951. aastal Jämaja koolis 7. klassi ja sai Kaunispel farmijuhatajaks. Sealne töö oli lihtsam, kui koduküla Ohessaare rannas tursarookimine.

Kuigi Väino töötas Sõrve teisel kaldal kalurina, käis ta vahel emal abis. Nii jäigi tema pilk pidama noorele farmijuhatajale. Vana uskumuse kohaselt täitub inimese soov, kui tal õnnestub koputada vastu puud, mille otsas kukulind kukub. Kaunispe mõisa pargis 18-aastane Väino seda tegi, soovides, et Vaikest saaks tema naine. Nii läkski. 19. detsembril sõitsid nad kahekesi bussiga linna registreerima.

Laulatus Jämaja kirikus ja pulmapidu toimusid alles järgmisel suvel. Kirikus oli tol korral altari ees korraga neli paari. Kuid varsti pärast seda saadeti Väino Baikali äärde armeesse aega teenima. Kuna neil sündis teine laps, pääses ta 1962. aastal koju tagasi.

1963. aastal läks Väino Viljandimaale Kanakülasse metsatööle. Aasta pärast kolis pere järele. Viljandisse jäid nad 30 aastaks. "Vangist lahtisaanud isa ei lubatud enam Saaremaale ja ta läks metsatööle. Ma nägin siis, et seal makstakse korraliku palka, samal ajal kui kalapüügis sai vaid kopikaid. Läksin proovima," selgitab Väino.

Vaikel ja Väinol on kolm last, seitse lapselast ja üheksa lapselapselast.

Alustas ta okste laasijana, siis oli paar aastat langetaja ja hiljem kuni lõpuni traktori peal. "Meil oli lausa Pendiste brigaad, kogu aeg autahvlil, neli Pendist oli," meenutab ta. Ent vaatamata tublidele töötulemustele vajutas see, et Väino isa oli vangis olnud, neile oma pitseri. "Ühekorra eraldati mulle Kuuba tuusik, aga siis öeldi, et vaadake, kes ta isa on. Teine kord – see trükiti isegi lehes ära – anti mulle Punalipu orden, aga viimasel hetkel läks see teisele mehele," meenutab Väino.

Paar aastat pärast mandrile kolimist valmis kombinaadil Viljandis maja ning Vaike ja Väino said seal korteri. Buss vedas töötajad varahommikul 80 kilomeetri kaugusele metsa ja hilja õhtul tagasi. 

"Nädala sees pole lapsed isa näinud," ütleb Vaike, kes ise töötas samal ajal leivakombinaadis. Hiljem oli neil Viljandis oma väike maja ja materjalgi olemas selle suuremaks ehitamiseks, kuid maade tagastamise ajal tegid nad kannapöörde ja naasid Sõrve. Nüüd on nad enda ehitatud majas Ohessaares elanud juba veerand sajandit.

Vaikel ja Väinol on kolm last, seitse lapselast ja üheksa lapselapselast. Põnevusega ootavad nad, mida toob elu järgmine vaatus.

Tagasi üles