NII HEAS KUI HALVAS: Eldur ja Maimu Kirsil on erimeelsusi vist liiga vähe olnud

AEG ON LENNANUD: Eldur ja Maimu Kirs pole arugi saanud, et vahepeal on juba pool sajandit mööda läinud ja koos oldud. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kokku sai see paar 1969. aastal Kuressaares (tollases Kingissepas) Gorki (nüüd Kohtu) tänaval asunud loomaravilas. Eldur oli seal vetjaoskonnas tööl ja Maimu saadeti kõrgkoolist suveks sinna praktikale.

Elduri teeninduspiirkond oli Mereranna kolhoos, mida mööda nad koos ringi sõitsid ja loomi ravisid. Praktika lõppedes läks Maimu riigieksameid andma, aga noorte tutvus kestis edasi. Juba sama aasta 29. novembril peeti pulmad. "Saatus juhatas meid kokku," usub Eldur. Pulmapidu peeti Sandla kultuurimajas. Rahvast tuli sinna saarelt ja mandrilt kokku umbes sadakond inimest, kuid viimane õnnitleja jõudis noorpaari juurde alles järgmisel neljapäeval.

Elduri kodune koht oli Ilplas. Kärla kandist pärit Maimu lõpetas enne ülikooli minemist Vana-Võidu loomakasvatustehnikumi. Seega ei olnud maaelu neist kummalegi võõras.

Linnas töötas Eldur kokku üksteist aastat. Siis sai ta loomatohtrina 14 aastaks tööd Lenini kolhoosi Mullutu karusloomafarmis. Aga kui Sandla karusloomafarmi vajati juhatajat, läks ta rajooni soovitusega sinna, et kodule ligemal olla. "Kokku olen ma neid karusloomi kasvatanud seega 22 aastat," muigab Eldur. 

Maimu töötas aga edasi vetlaboris. "Bussiga käisin linnas tööl," sõnab ta. Pärast lõpetamist oli ta siiski kaks aastat Sõrves vetarst.

Maimul ja Elduril on poeg, kellel omakorda kaks last – poeg ja tütar. "Pojatütar käib ülikoolis ja pojapoeg lõpetas kaheksanda klassi. Oli ju nii?" küsib Eldur Maimult igaks juhuks üle, et täpne olla. Kuigi poeg töötab igapäevaselt linnas, on vanemad talle üle andnud ka talupidamise Ilplas, kus kasvatatakse lihaveiseid.

ELDUR KIRS: Kõigepealt läheme linna ja kuulame, mis sõnu Toplaan meile kirikus peale loeb."

Loomapidamisega tegelesid nad töö kõrvalt läbi nõukogude aja, kuid Eesti taasiseseisvumise järel, kui maid tagastati, hakkasid nad talupidajateks. Eldur ja Maimu osalevad talutöödes jõudumööda siiamaani. "Kui palju me nüüd teha jõuame, aga me oleme vähemalt kohapeal olemas," võtab Maimu hetkeolukorra kokku.

Mõlemad tunnistavad, et töötegemise kõrvalt hobidega tegelemiseks neil aega üle ei jäänud. "Eks natukene ole siiski reisitud. Vene ajal käisime Sotšis ja Krimmis. Hiljem Skandinaaviamaades: Taanis, Norras, Rootsis, Soomes," loetleb Eldur.

Kokkuvõtvalt tõdeb kuldpulmapaar, et viiskümmend aastat on läinud uskumatult kiiresti. "Pole aru saanudki, et viiskümmend aastat juba. Erimeelsusi on vist liiga vähe olnud," muigab Eldur. Suurt aastapäeva tähistamist neil plaanis pole, sest tollaseid pulmalisi on vähe järele jäänud. "Kõigepealt läheme linna ja kuulame, mis sõnu Toplaan meile kirikus peale loeb," viitab Eldur Kuressaares toimuvale väärikatele pulmapaaridele mõeldud pidulikule üritusele. 

See oli ajastu märk, et toona käidi vaid abielu registreerimas – laulatus ei olnud siis kombeks.