Rannakalandus − mida õppida Islandilt?

Heino Vipp. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Riik ei saanud lubada, et meres võtab võimust hüljes ja rannakalandus hääbub. Ja asi lahendatigi ära,” kirjutab koos Saaremaa kaluritega Islandil õppereisil käinud Saarte Kalanduse tegevjuht Heino Vipp.

2.-9. juunini käisid MTÜ Saarte Kalandus 16 liiget koos Ida-Virumaa samalaadse algatusrühma liikmetega õppereisil Islandil. Islandi saar sai valitud seepärast, et oleme ise ka saareriik oma kalurkonnaga. Just Islandi rannakalurite pärast sai nii pikk reis ette võetud. Saaremaa rannakalurite elu ei ole viimased paarkümmend aastat olnud see, mida tahavad kalurid ise ja mida meie kala tarbijatena neilt ootame

Natukene Islandi riigist. Island iseseisvus vahetult pärast II maailmasõda. Elanikke 362 000, territoorium natuke suurem kui Eesti. Elu käib põhiliselt pealinnas Reijkjavikis, kus on samalaadne loodus nagu meil. Juunikuus keskmiselt 10 kraadi sooja. Hommikul vara peaaegu tuulevaikne. Tuul tõuseb kiiresti ja on kõle. Riietega peab väga täpselt arvestama juba hommikul.

Meil ilmaga vedas, vihma ei sadanud kordagi. Vihmasadu Islandi mõistes erineb meie sajust, vihmaga kaasneb alati tugev tuul. Vihma pidi lausa tuiskama, tugev tuul pressib vihma liikuma horisontaalselt. Mis tähendab seda, et vihma kätte jäänuna saad läbimärjaks, vihmavarjust kui sellisest ei mingit abi. 

Kaluriks ilma bürokraatiata

Nüüd siis kalanduse juurde. Rannakaluriks võib hakata igaüks, ei ole tarvis mingeid tunnistusi, bürokraatia puudub. Kui on raha, et osta kalapaat ja püünised, siis ole ainult mees ja püüa. Kalandusega on seotud 10% elanikkonnast. Peamine püügikala on tursk, vähesemal määral ka heeringas, sealhulgas ka vaalu. Meie sealoleku ajal käis intensiivne tursapüük. Turska püütakse õngedega, õigemini õngepüügimasinatega. Üks kalur saab kergesti hakkama nelja masinaga. Sama kalur püüdis mõne tunniga 800 kg turska.

Kala ostavad kokku enampakkumiskeskused. Meie huvi oli oma silmaga näha, kuidas kujuneb kaluri müüdava kala hind ja mida siis kalaga edasi tehakse. Kui meie püütav tursakala roogitakse täielikult laeval, siis Islandi kalurid teevad lõike kaela alt, et veri välja lasta. Selline viis hoiab väga palju aega kokku. Ja nii see 800 kg lastakse ükshaaval noaga üle ja jääga täidetud konteinerisse. Sellega tagatakse kvaliteet.

Kvaliteet on sama mõistetav nagu kalapüük ise. Eks kala kohene suunamine jääkonteinerisse ongi kalapüügi üks osa. Teisiti ei ole võimalik tagada kala edasist liikumist. Enamik tursast läheb kuivatatuna Nigeeriasse, üks osa jahutatuna Ameerika mandrile ning osa Euroopasse. 48 tunni pärast on püütud kala jahutatuna Ameerika turul müügis. Meil tekib teinekord probleem sama ajaga kala kokkuostjani toimetamisel. Eks me seepärast ju sinna läksimegi, et omandada teadmisi, kuidas oma vähest saaki kvaliteetsemalt väärindada ja kasumlikumalt müüa.

Kui palju veel sooja õhku suust välja aetakse, enne kui kala otsa saab, on ennustada raske.”

Islandlased on olnud läbi aegade vapper, aga vastutulelik rahvas. Üsna hiljaaegu suutis see väike rahvas seista oma huvide eest palju suuremate riikide vastu. Inglismaa ja Iirimaa proovisid Islandilt hõivata paremaid kalapüügipiirkondi. Island kehtestas 50 meremiili kauguse majandustsooni, kuhu siis teised kalalaevad siseneda ei tohtinud. Mere jagamine käis aastaid. Eks jagati ju meres olevat kala. Island Euroopa Liitu ei kuulu, aga NATO-sse küll, seega tuli leida lahendus. Lõpuks saavutati väga märkimisväärne võit − 200-meremiiline majandustsoon. Euroopa Liitu kuulumisel oleksid teiste riikide laevad 12 meremiili kaugusele tulnud.

Paljudes riikides on sisserändega probleeme. Kauge mereline asend ja karm kliima ei ole takistanud teistel rahvustel Islandile tulemast. Vastupidi, selles riigis on välja töötatud abipaketid nõrgematele ning vaesemaid rahvaid aidatakse meelsasti. Sisserännet oma riiki võimaldatakse igati. Seda oli näha ka tänavapildis. Teise nahavärviga inimesed olid ainult soojemalt riides.

Ja juttu jätkub kauemaks

Veel üks teema, mis meid väga huvitas, oli suhtumine hüljestesse. Jah, ka neil oli hüljes rannakalurile probleemiks saamas. Riik ei saanud lubada, et meres võtab võimust hüljes ja rannakalandus hääbub. Ja asi lahendatigi ära.

Eestis on varsti 30 aastat tehtud komisjone, läbi viidud seminare erinevates riikides. Tööd on saanud kümned ja kümned teadlased ning teist niipalju isehakanuid. Kui lugeda artikleid 1980. aastate lõpust, kui Saaremaal käisid esinemas hüljesteuurijad, tundub see täna koomiline. Mitte üksi ei tundu, vaid ka on koomiline. Kui palju veel sooja õhku suust välja aetakse, enne kui kala otsa saab, on ennustada raske. Võrreldes rannakalurite väljapüüke, ei ole kutselise rannapüügi tulevik helge. Ülemvõim on hüljestel. Nagu ütles nüüd juba mullas puhkav Saaremaa oma suurärimees: “Kui tahate midagi peesse keerata, siis tehke komisjon.” Tark mees oli.

Eks igaüks õppis midagi sellelt reisilt isiklikult. Aga kõik me nägime, milline kalaressurss on Islandi vetes. Ja kuidas riik, teadlased, kalurid, kala edasimüüjad teevad kõik selle nimel, et kalapüük selles saareriigis edeneks. Sooja õhku seal ilmaasjata ei väljutata, külm hakkab.