R, 3.02.2023

Fakti asemel emotsioonivaht

Katrin Pauts
, kirjanik
Fakti asemel emotsioonivaht
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ajakirjanik kirjutamas. Foto on illustratiivne.
Ajakirjanik kirjutamas. Foto on illustratiivne. Foto: freepik.com

“Mulle on silma jäänud kaks lugu, mis panevad mõtlema, kuidas ajakirjandus on viimase kümne aasta jooksul muutunud,” kirjutab Muhu krimikirjanik Katrin Pauts, kes aastaid töötas ajakirjanikuna. 

1) Vanasti õpetati meile, et tülidest laste ja nende hooldusõiguse ümber ei kirjutata ja me ei puudutanud neid teemasid kunagi. 

Mõned päevad tagasi ketrasid ajalehed oma kodust surnuna leitud väikese poisi ümber, andes ohtralt sõna tema isale, kes on poisi emast lahus ja võitleb hooldusõiguse nimel. Ajalehed pakkusid talle platvormi surnud lapse ema ja kasuisa mustamiseks ja mõista andmiseks, et need lapse surma põhjustasidki, kuni ametkonnad olid sunnitud vahele astuma ja need jutud ümber lükkama.

Lihtne ventiil 

Kas tõesti on ajakirjanikud internetis istudes peast sellisteks “kapustnikeks” muutunud, et enam ei ole mitte mingit kriitilist hindamist, kes on allikas ja mis tema motiivid võiks olla mingit infot õhku paisata?

2) Emotsionaalne lugu koolilapsest, kes võttis endalt elu väidetavalt just koolikiusamise pärast. Väiteid esitavad peamiselt leinavad vanemad, kelle puhul ongi väga loogiline otsida seletust, miks nii juhtus. Leida süüdlasi, kelleks muu hulgas lapse kooli õpetajad.

Väga kerge on siin emotsionaalsusel oma silmanägemist hägustada lasta, sest muidugi tekitab väikese lapse enesetapp frustratsiooni ja isegi viha. Väga lihtne ventiil sellele tunnete paisule on seda maandada konkreetses kohas: kiusajad (eriti üks poiss) ja õpetajad. Väga lihtne on seda teha selle asemel, et urgitseda näiteks iseendas. Süüdistamine on tihti kaitsereaktsioon.

Pilt moondub iga kord natuke teiste peegelduste tagajärjel ja tekib üks suur pimestav emotsioonimull.

Teisiti kui netihüsteeriaga ei oska ma kahjuks sedagi lugu õigustada.

Koolis on mind ennast ka jõhkralt kiusatud, aga kui mul olekski õnnestunud end teismelise plikana ära tappa, kas süüdi oleks olnud ainult kool ja need teised lapsed ning õpetajad?

Kas tõesti poleks olnud midagi muud veel? Näiteks probleeme kodus? Kust ajakirjanik teab, mis selle surnud poisi elus üldse veel toimus? On ajakirjanik istunud tema kodus kohapeal, kui poiss veel elas? Käinud temaga kaasas igal pool, kus ta käis? Istunud tema ajukurdude vahel, kuulanud poisi mõtteid ja näinud ehk sealt ajust poisi psühhiaatrilist seisundit?

Või on siiski nii, et leinavaid vanemaid võetakse nende leina tõttu allikatena, keda tuleb juba üksi viisakusest ja taktitundest pimesi ja tingimusteta usaldada ja uskuda?

Kas süüdistus kellegi surma põhjustamises ikka liiga raju ei ole, et seda meedias kedrata, tuginedes peamiselt emotsioonidele ja mitteneutraalsetele allikatele (lapse vanemad, teised kiusatud ja nende vanemad)? Eriti, kui üks süüdistatav on teine laps.

Enesetappudest me ka varem ei kirjutanud, ju siis oli põhjust. Ma ei oska hinnata, kas 10-aastase lapse enesetapp on tema vanuse tõttu erakordne ja uudisekünnist ületav teema. Usun, et tänapäeval isegi pigem on ja pigem peab teada saama, et ka lapsed on ohustatud ja lapseea süütust on interneti ja sotsiaalmeedia tõttu nagunii vähem. 

Peab teadma näiteks ka enesetapule õhutamisest veebis, enesetapukultusest, mis on justkui saanudki juba mingiks noorte subkultuuri osaks (seetõttu on ka mitmes vastuolulises noorteseriaalis kajastamist leidnud).

Peab rääkima ka koolikiusamisest. Ainult kui hoiaks need teemad eraldi? Kuni ei tea fakte ja on ainult spekulatsioonid ja arvamused, et just sellepärast juhtus – hoiduks vähemalt pealkirjadest, et koolikius kihutas enesetapule, sest me päriselt ei tea.

Need on päris inimesed!

Mis siis, kui tuleb välja, et poisil oli enne surma hoopis kodus intsident? Või kui motiiv ei olnudki kiusamine, vaid tähelepanuvajadus (mis ei ole päris samastatavad asjad)?

Vaatasin hiljuti HBO dokfilmi oma peikat väidetavalt enesetapule kihutanud noorest naisest ja juttu oli, kuidas netis istumine ja vahetust suhtlusest võõrandumine laseb tekkida tajuhäirel, nagu polekski teisel pool päris inimesed, vaid mingid tegelaskujud. Mulle tundub, et see kehtib nende kahe loo puhul ka.

Need on head dramaatilised lood, mida jutustada, aga siin on mängus päris inimesed, kelle eludele on tugev mõju näiteks sellel, et neid must valgel ja kogu rahva ees kellegi surmas süüdistatakse.

Üks lõks on veel: kui ilmub selline emotsioone üles küttev lugu, hakkavad peagi ilmuma ka asjasse (konkreetsesse juhtumisse) mittepuutuvad lood “aga minuga oli kunagi ammu nii” ja “mina oleks ka end peaaegu ära tapnud, sest et”, mis nagu lisaks konkreetsele loole veenvust, aga tegelikult ju ei lisa või ei tohiks lisada. 

Hea lõks küll, kuhu kukkuda, ise olen ka sinna lennanud korduvalt (näiteks perevägivalla teema vallandab mus alati kiusatuse sekkuda isiklike lugudega). 

Olen jälginud nüüd netti miski oma loomingulise uurimuse ja sisekaemuse raames ja järeldanud, et see on väga vale. Konkreetne juhtum moondub selle käigus, pilt sellest moondub iga kord natuke nende teiste peegelduste tagajärjel ja tekib üks suur pimestav emotsioonimull.

Sotsiaalmeedias on seda võimatu vältida. Meedias ehk on –  ehk just vastukaaluks võiks vähem vahendada emotsiooni (kuigi klikk on kiusatus) ja tegelda konkreetsuse ja faktidega, asjadega, mis olid tegelikult olemas ja mitte kalduda ka väga kõrvalisse emotsioonivahtu.

Ma ise ootan seda, aina rohkem ootan. Seda, et kuskil oleks rahulik koht, kus maailmas toimuva üle kainelt mõelda nii, et keegi ei karjuks ega soiuks kõrva.

Märksõnad
Tagasi üles