TARMO PIKNER: Maanteeameti veiderdused Saaremaal

Tarmo Pikner
Copy
Tarmo Pikner.
Tarmo Pikner. Foto: Erik Prozes / Postimees

Kolumnist Tarmo Pikner ei kirjuta maanteeameti korraldatud Kuressaare–Tallinn lennuhankest, sest see on selgemast selgem: umbes kolm korda on erinevaid võitjaid ja kvalifitseerituid välja kuulutatud, umbes neli korda on tehtud erinevaid otsuseid, umbes viis korda on kõiki neid vaidlustatud ja lõpuks valmistatakse ette uut hanget. On ju kõigile arusaadav ja läbipaistev!

Kirjutan hoopis sellest, mis maa peal, õigemini maanteedel toimub.

Istusin peaaegu valminud Kuressaare halliks plaaditud keskväljaku halliks võõbatud puupingil ja ootasin Lätist saabuvaid tuttavaid. Minu nutifon helises ja närviline lätlane kurjustas: "Olen Kuivastust jõudnud juba 140. kilomeetripostini, aga Kuressaaret ikka pole näha!"

Hoomates probleemi olemust, vastasin: "Kaks kilomeetrit veel ja oledki kohal!" Lätlase pärimise peale, mis mõõtühikud teie saarel kehtivad, vastasin, et maanteeameti miil, mis on enam-vähem pool kilomeetrit. Ühesõnaga: maanteeamet näitab postil enne Kuressaaret 141. kilomeetrit, hodomeetri järgi on Kuivastust sinna aga 74 kilomeetrit.

Põhimaantee number 10 

Maanteeameti seletus veiderdusele on selline, et Kuressaare kaugust ei mõõdeta mitte saarele jõudmise punktist Kuivastust, vaid Tallinn–Haapsalu maantee servas asuvast hamburgeriputkast asukohaga Risti alevikus. Neil on paberile joonistatud põhimaantee number 10 ja ametnikud peavad maanteehoolduse arvestust selle järgi. Aga mis see saarele sõitvate lätlaste ja pärnakate asi on, kui kaugel seisab Risti kirik Saaremaa pealinnast, ammugi mitte saarlaste asi. Siis võiks ju Kuressaarest Sõrve poole mõõta vahemaid Ventspilsist alates, sest teadaolevalt on ka Lätis maanteid ja pealegi avatakse varsti liin Mõntust Ventspilsi, samuti üle mere.

Ristist on juba saanud Saare maakonna lahutamatu osa, sest koos saarlastest bussireisijate veoga korraldatakse reisijatevedu ühtlasi ka Risti ja Lihula vahel. Teisisõnu: pooled liinibussidest sõidutavad saarlasi Tallinna läbi Lihula ja Risti. Võiks küsida: miks mitte läbi Märjamaa ja Rapla? Vähemalt saarlaste oma bussijuhid Sarbusist tunnevad kaarti ja on leidnud otsetee kahe linna vahel.

Veider nähtus Valjalas

Nüüd aga maiuspala eriti veidrast nähtusest, mille juured ulatuvad kaugesse sotsialismiaega.

Istute Kuressaares bussi ja hakkate Kuivastu poole vurama, kui 25 kilomeetri pärast keerab buss ühtäkki paremale metsa. Jah, sulaselgesse metsa. Teeb seal väikese tiiru, vahel jääb ka ühe posti ääres korraks seisma ja võtab suuna tagasi maanteele number 10. On ju jabur!

Selgituseks: metsa taga on Valjala alevik. Kui buss sõidaks Eesti vanima kivikiriku juurde, võiks veel aru saada. Ent selle veiderduse lahti mõtestamiseks peab tundma NLKP ajalugu. Nimelt olid selles metsatukas sotsialismi ajal kolhoosi töökojad ja iga päev vedasid bussid sinna töölisi. Ning ikka veel vuravad kõik mandrile sõitvad liinibussid nagu Pavlovi koerad sissesõidetud metsateed mööda.

Muidugi tahavad ka valjalalased bussile pääseda, kuid selleks võiks maanteele peatuseks tasku rajada, mitte tiirutada tossutades mööda metsa.

Kui ülaltoodu tundus liigse norimisena, siis neljatunnisest bussis istumisest kasvõi mõne minuti võitmine oleks juba suur asi, rääkimata mõistuslikumast liinikorraldusest. Ja tegelikult võiks segadust tekitavad kilomeetripostid ära koristada, sest need on kõigil olemas nutifonis või auto armatuurlaual.

Maanteeametnike "kandilist" mõtteviisi iseloomustab ilmekalt äsja nende ehitatud täisnurkne ristmik Vaiveres Pihtla maanteel, kus varem oli igati ohutu lauge kurv ja polnud mingeid probleeme. Need tekkisid kohe, kui kandilisse ümberehitusse oli maetud hulk maksumaksja raha koos loogilise mõistusega.

Ilmunud 23. juulil ajalehes Postimees

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles