JAAN TAMM: Mitte ainult Valjalast, vaid ka Pöidest!

FOTO: Andrus Peegel

"Niikaua kui kirikus toimuvad missad ja kõlab muusika, ei rohtu ka tee Pöide Maarja kirikusse," kirjutab Pöide Maarja kiriku SA nõukogu esimees Jaan Tamm.

Jaan Tamm

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

Istudes 20. juuli hilisõhtusel sumeda suveõhtu kontserdil Pöide Maarja kiriku ajahambast ja inimeste hoolimatusest puretud võlvide all ning kuulates Edoardo Narbona juhatatavat ning Läänesaarte kammerorkestri esitatavat kava "Muusikat Sinu hingele!" läksid mõtted 17. juuli Saarte Hääles Bruno Pao artiklis "Valjala kirik, Notre Dame´i kaasaegne" kirjapandule. 

Mitte ainult sellepärast, et Pao oskas tähelepanu juhtida ajaloolistele seostele Valjala ja Pariisi Jumalaema kiriku vahel, vaid ka mitmele kultuuriloolisele seigale, mida Saaremaa unikaalset kultuuripärandit mujal Euroopas tutvustajad sageli ära unustavad. 

Olgu lisatud, et kuigi Jumalaema kiriku ehitustööd Pariisis algasid oluliselt varem (1163) kui Valjalas (algkabel mitte enne 1227, kirik ise 1240–1270), on neis mõlemas siiski kristliku maailma romaani ja gooti perioodi pühakodadele omaseid ühisjooni, mille näiteid saaks Valjala asemel veelgi paremini tuua Pöidelt. Viimane mõjub oma massiivsuses küll pigem kindluse kui jumalakojana. Tegelikult oligi kiriku põhjaküljel viimasest mõnevõrra hiljem ehitatud ordulinnus, mis hävis/hävitati Saaremaa 1343. aasta Jaagupipäeva ülestõusus.

Kunstiväärtused on krohvi all

Kuigi kunstiajaloolased toovad Pöidega seoses esile Muhu ja Karja kiriku meistrite tahutud raiddekoori, on viimaste aastakümnete jooksul eriti rõhutamist leidnud just kiriku põhjaküljel (kuhu enamus Pöide külastajaid üldsegi ei satu) paiknev, kiriku pikendamise käigus rajatud moodsam põhjaportaal. Kunstiajaloolane Kaur Alttoa peab seda Eesti ilusaimaks. Selle kapiteelitsooni kaunistav roosioks osutab Karja eeskujule, kuid tegelikult loeb Alttoa selle vormistiku juuri ulatuvaks prantsuse varagootikasse ning soovitab selles veendumiseks minna pikisilmi taastamist ootava Pariisi Jumalaema kiriku põhjaküljel paiknevat kõrvalportaali – Porte Rouge´i vaatama.

Kui portaalide sarnasuse üle saab otsustada alles peale nende nägemist, siis on vaid väikesele restauraatorite/konservaatorite ringile teada, milliseid Euroopa kultuuriruumi kuuluvaid kunstiväärtusi peidavad endas kiriku seinu ja võlve katvad poolvarisevad krohvikihid.

Kui Muhu, Karja ja Valjala kiriku seinamaalingutest on räägitud pigem pärast nende konserveerimist alanud hävimise võtmes, siis Pöide kooriruumis avastati esimesed selletaolised alles 1990. aastatel, mil algas pühakoja korrastustegevus. Juba 1994, mil siin tegid ribasondaaže KAR-Grupi restauraatorid, oletati, et akendeta seintele on maalitud roosaken. 

Erilise hoo on saanud aga siinsete krohvide kinnitamine ning seinamaalingute avastamine viimasel kümnendil. Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimisosakonna õppejõudude ja tudengite läbiviidud viimistluskihtide uuringute käigus on kooriruumi ja pikihoone idavõlviku põhjaseinal tulnud nähtavale maalitud roosakende fragmendid, neist kooriruumis umbes neljameetrise läbimõõduga aknale kuuluvad. 

Niikaua kui kirikus toimuvad missad ja kõlab muusika, ei rohtu ka tee Pöide Maarja kirikusse.”

Senine informatsioon on aga piisav, et hüpoteetiliselt taastada mõlema roosakna skeem digitaalselt. Uurimistööde läbiviijad (prof Hilkka Hiip, dots Anneli Randla, digirekonstruktsioonide valmistajad Ainar Luik, Pille Vilgota, Helin Torv) on veendumusel, et haruldased ja monumentaalsed freskomaalingud, mis kuuluvad gooti ehitusperioodi, näitavad selgelt, et tollase Eesti kirikuarhitektuuri loojad olid suurepäraselt kursis Euroopa kaasaegsete katedraalide maailmaga. Aga ka katedraalide rajamise ajastul ei jätkunud ehitusisandatel, kelleks Saaremaa oludes olid tollal Liivimaa ordu ning Saare-Lääne piiskopid, vahendeid kõigi unistuste täitmiseks. Seepärast aeti vahel läbi ka lihtsamate vahenditega. 

Naeratav Pöide kiriku Juku

Kujukaks näiteks on Pöide Maarja kiriku läänevõlvikus (eeskojas) tellingurägastiku taga olevate võlvide tipus säilinud maalingud. Viimaste olemasolust saadi aimamisi teada juba 2012. aastal, mil kaardistati Pöide krohvikihtide seisukorda. Kuna tollane telling nendeni ei ulatunud, saadi konkreetselt neid uurida alles 2015.–2016. aastal. Ebamäärasest krohvilaigust toodi visa töö tulemusena nähtavale piki servjooni jooksvate lintide ning lopsakate lillemotiividega kompositsioon, mis koondub võlvi tippu. Lubjakihtide alt vaatas aga vastu suurte kõrvadega roosapõskne nägu. Just nagu oleks ulakas koolipoiss selle sinna plätserdanud. 

Leid ristiti leidjate-restauraatorite Hilka Hiiopi, Anneli Randla ja Juhan Kilumetsa poolt Pöide Jukuks. Et siinses võlvikus võib veelgi üllatusi oodata, näitab kujukalt fakt, et mitmeid seinamaalingute katkeid leiti eelmisel nädalal ka võlvikut piiravate külgseinte ülaosadest.

Sellest tulenevalt on ka Pöide Maarja koguduse ning vallaga kahasse 2012. a moodustatud Pöide Maarja kiriku Sihtasutus võtnud olukorras, kus rahalised võimalused restaureerimistööde pidevaks tegemiseks on äärmiselt piiratud, tuua Pöide Maarjasse läbi teise kultuurivaldkonna – muusika – võimalikult palju kultuurihuvilisi. 

Nagu näitasid 30. juunil toimunud Hortus Musicuse ning 20. juulil Läänesaarte kammerorkestri esitatud, aga ka suve lõpul 31. augustil toimuv Vox Clamantise kontsert suurepärase akustikaga Maarja kirikus, ongi muusika see, mis mõjutab meie kõigi hingi.

Sest olenemata sellest, et kirikus puudub statsionaarne elektritoide, kohati asendavad puuduvat alalist kirikupingistikku plankudest kokkulöödud puupingid või muldpõrandale paigutatud toolid, on renessansiajastu või Haydeni ja Mozarti muusika see, mis paneb paarisada kuulajat püsti seistes esinejaid kestvate ovatsioonidega tänamast. Niikaua kui kirikus toimuvad missad ja kõlab muusika, ei rohtu ka tee Pöide Maarja kirikusse.

Tagasi üles