Kallemäe kooli õpetaja Dagmar Käärid ning Saaremaa laste ja perede tugikeskuse eripedagoog Maris Rattasepp räägivad oma kogemuste põhjal erivajadustega laste koolitamisest ja eripedagoogika õppimisest.
Erivajadustega lastest peaks rohkem rääkima
/nginx/o/2019/07/05/12328613t1h16eb.jpg)
1. august 2019, 00:24
Miks erivajadustega lapsi nii palju on?
/nginx/o/2019/07/31/12423872t1h49ea.jpg)
Dagmar Käärid: Võibolla vanasti ei teadvustatud seda, need erivajadused olid nii-öelda kapis nelja seina taga lukus. Nüüd on tähelepanu rohkem pööratud ja aru saadud, et erivajadustega lastel käib mõttemaailm teistmoodi ning kõiki ei saa sama kiirusega õpetada.
Maris Rattasepp: Vanasti neid lapsi ei koolitatud üldse. Nüüd on seadus, et kõik kuni 17-aastased on koolikohustuslikud ja erivajadustega lapsi tuleb ka koolitada. Tegelikult ei tea keegi, miks neid lapsi nii palju on, sellel on erinevaid põhjuseid. Mõned ütlevad, et digimaailm, mõned ütlevad, et keskkond. Täpseid põhjuseid ei tea, aga neid diagnoositakse praegu kindlasti rohkem kui vanasti.
Kuidas erivajadustega lapsi õpetatakse?
Dagmar Käärid: Praegu on ikkagi see, et kõik lihtsustatud õppekavaga lapsed tahetakse panna tavakoolidesse tavaklassidesse. Aga samas meie oleme näinud, et kõik lapsed ei ole selleks võimelised. Meie Kallemäe koolis üritame kaasata. Meil on üks poiss, kes laulab nagu linnuke, kuigi endal on kõneprobleemid. See ei ole üldse takistuseks, aga lihtsalt neile ei anta tavakoolis võimalust end piisavalt väljendada. See on ju lisakoormus ka õpetajale, kui tavalapsed ja erivajadustega lapsed on koos.
Maris Rattasepp: Neid tõesti väga harva kaasatakse. Erivajadustega laste klassid on meil loodud näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumi juurde. Seal on diagnoosiga ja õpiraskustega lapsed, aga paljudes koolides on ka need lapsed tavaklassides ja arvatakse, et nad saavad seal hakkama. Inimesed, kes eripedagoogika alal töötavad, on teisel arvamusel. Nendel lastel on tavaklassis keeruline ja nende enesehinnang langeb.
Kuidas peaksid ühiskonnas sellel teemal suunad muutuma?
Maris Rattasepp: Ma arvan, et sellest teemast peaks ühiskonnas rohkem rääkima. Kindlasti ei ole kõigi inimeste eesmärk minna ülikooli ja saada mingiks tähtsaks tegelaseks. Oluline on see, et erivajadusega inimene tuleks ise oma eluga toime ja oskaks ise majandada. Tööandjad võiksid ka sellest aru saada, et erivajadusega inimesel on käed-jalad ikkagi küljes.
Kui talle öelda, mida tuleb teha, siis ta teeb. Mitte et ta ei tahaks mingit asja teha, aga ta ei tule ise selle peale. Kui meil oleks näiteks toidupoodides kauba väljapanekul viie erivajadustega inimese peale üks selline inimene, kes jälgiks ja ütleks, mida nad tegema peaksid ja võiks olla täiesti nii, et selle palga, kes purke riiulisse paneb, maksab ettevõtja, aga selle palga, kes inimest juhendab, maksab riik.
Kuidas eripedagoogikat õppida oli?
Dagmar Käärid: Kuna mina olin Kallemäe koolis töötades sellega enne kokku puutunud, siis minul oli äratundmismomente hästi palju seda eriala õppides. Et mis mingit asja põhjustab. See oli nii põnev, et hasart tuli lausa sisse.
Maris Rattasepp: Minul oli äärmiselt huvitav seda eriala õppida. Ma olen enne õppinud majandust ja õigust, mul ei ole mitte kunagi nii huvitav olnud. Suures osas koosnes õppekava erinevatest psühholoogiatest. Ma olin natuke aega õppinud ja läksin ka Kallemäe kooli tööle. Ma sain aru, miks laps mingit moodi mõtleb, et ta on teistsugune ja temale tuleb natuke teisiti läheneda. Ta on jumalast tore inimene. Mind väga paelus selle õppekava psühholoogiline pool ja meditsiinipool oli ka muidugi huvitav.
Mida öelda noortele, kes plaanivad seda eriala õppima minna?
Dagmar Käärid: Tööpõld on tegelikult hästi lai. Erivajadustega lapsi on ju erinevaid, on tähelepanuhäirega lapsi ja autismispektrihäirega lapsi. Üks diagnoos on ka seinast seina, ükski laps ei ole teise moodi, sellepärast ongi eripedagoogika hästi huvitav. Erivajadusega laps on omamoodi, sellise väikse nõksuga. Kui selle nõksu kätte saad, siis näed, kui põnev on see, mis lapse peas toimub.
Maris Rattasepp: Väga paljudes erinevates kohtades saab töötada, alates lasteaiaõpetajast kuni haridusministeeriumi ametnikuni. Väga tore, kui seal oleks rohkem selle valdkonna esindajaid. Lisaks on see suurepärane baas enda laste kasvatamiseks. Kes on psühholoogiast huvitatud ja tahaks reaalselt lapsi aidata selles valdkonnas, siis väga julgelt soovitan.