/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/08/01/12426124t1hd857.jpg)
Kui Rooma keiser Vespasianus avalikud peldikud tasuliseks muutis, poetas ta selle üle pahandavale pojale Titusele kuulsa fraasi "raha ei haise" ja pistis nurisejale peotäie münte nina alla.
JUHTKIRI: Lõpp inimlikule kannatusele?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval vaevalt et keegi avalikke käimlaid räpase rahateenimisega seostab. Pigem on tegu avaliku hüvega, mille pakkumine või mittepakkumine kõneleb kogukonnast teatud keelt. Ja eriti narr on see, kui käimla on olemas, aga sellesse pääsemine osutub parajaks kunsttükiks nagu tundub olevat Kuressaare raekoja taga hiljuti kasutusse antud avaliku tualetiga. Asutus ise on ju tegelikult viisakas, seestpoolt igatpidi funktsionaalne ja diskreetne.
Linnapargi avalik käimla on samas hädalisi aastakümneid avitanud ilma igasuguste moodsate ukseviguriteta. Peldik on peldik ja resultaat kokkuvõttes ju sama. Number üks või kaks.
Aga jah, kui kesklinnas selline kehakergendamise automaat kord juba rajatud on, siis tuleb selle kasutajatele soovida üksnes nobedaid jalgu. Vastasel korral pole häda ilmselt küllalt pakiline. Ja automaadi hooldajalt ootaks tulevikus ka viipekaardi kasutusrakendust.