Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2014/08/22/12023144t1hc544.jpg)
Saabuval nädalal ootab ees mitu olulist tähtpäeva. 20. august – Eesti taasiseseisvumispäev. 23. august – kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäev. Balti keti 30. aastapäev.
Praegused noored on möödunud sajandi 80. aastate lõpu ja 90ndate alguse tähendusrikastest augustisündmustest üksnes lugenud, fotosid või dokumentaalkaadreid näinud, ehk ka oma pereliikmete meenutusi kuulnud. Samas on neil, kes seda aega mäletavad, ilmselt eredalt meeles see, kus, kuidas ja kellega koos sai Balti ketis seistud. Või kuidas läbi kolme riigi kulgevat inimketti sai teleekraani vahendusel vaadatud ja ise seal seista soovitud. Ning milline ülev tunne täitis hinge kaks aastat hiljem, kui sai teatavaks: Eesti on taas iseseisev vabariik.
Kas ise neid sündmusi ja sellele eelnenud aega mäletamata osatakse saavutatud vabadust ja oma riiki vääriliselt hinnata? Ning, isegi mäletades, kas me praegu enam oskaksime ja suudaksime niimoodi, ühise eesmärgi nimel ühte hoida?