Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/08/21/12487613t1h32d3.jpg)
"Milline idüll!" vaimustuvad (pea-) linnainimesed saarele rannakülla sattudes. Tsiteerides kultusfilmi "Mehed ei nuta" ja seal ülesastunud Ants Lauterit: "Saaks kasvõi üheainsagi suve elada just niisuguses, igatahes, romantilises paigas!"
Kuressaarest kaugemale kui kiviviske ulatusse jäävad rannakülad, näiteks Tagaranna, on küll populaarsed suvituspaigad, paraku aga lahkuvad suvitajad sügise ja kehvade ilmade saabudes.
See, et küladesse jääb saabuvaks karmiks ajaks vaid käputäis püsielanikke, on paratamatus. Olgu loodus kui kaunis tahes – kui kohapeal ikka tööd pole, siis "püsikuks" hakata ei saa. Pelgalt kalapüügist ja aialapil kasvanust ju ära ei ela. Eluks on muudki tarvis kui ainult seda, mis ise püütud ja kasvatatud.
Tõsi, on neid, kes kõige kiuste on siiski jäänud ja keskustest kaugel hakkama saavad. Kes on leidnud oma niši ettevõtluses või töötavad kodukontoris. Seda, kui kerge või vaevaline selline elu on, teavad kõige paremini nemad ise.
Pärast pikka ja kõledat sügist-talve saabub taas kevad, tuues taas elu rannaküla majadesse. Nii on see rannakülade aastaring.