Memento liikmed: minevikku ei tohi unustada!

Saare maakonna Memento ühenduse juhatuse liige Silvi Teesalu ja juhatuse esimees Rein Väli.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Memento eesmärk on, et inimesed mäletaksid minevikus toimunud ülekohut, et midagi sellist kunagi ei korduks," ütlevad Saare maakonna Memento ühenduse juhatusse kuuluvad Rein Väli ja Silvi Teesalu.

Tänavu möödub represseerituid koondava Saare maakonna Memento ühenduse loomisest 30 aastat. Täna, kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeval, on kõik represseeritud Memento liidu kutsel oodatud Pilistverre.

Rein Väli, ühenduse esimees:

Memento liidu asutamisest on tõepoolest möödas juba 30 aastat. Mäletan hästi meie Saare maakonna ühenduse loomist. Meie toonane Rahvarinde eestvedaja Valter Hommik tegi üleskutse koguneda lossihoovi, kuhu tuli kokku muidugi väga palju rahvast. Mäletan hästi, kuidas sinimustvalge lipp üles torni viidi. Udo Suurtee, kes on nüüd juba manalas, kutsus meid, represseerituid, ühtekokku. Nii me, paarsada inimest, tegimegi, rääkisime oma jutte ja mälestusi ning leidsime, et on vaja moodustada represseeritute organisatsioon.

Sellesse organisatsiooni sai ka igast tolleaegsest vallast üks esindaja valitud. Mind kui eestseisjat suunati ka vabariikliku organisatsiooni – mis toona kandis nime Õigusvastaselt Represseeritute Liit – moodustamise juurde. Sealt sain Memento liidu juhatusse ja olen seal tänapäevani. Praegu tunnen aga, et minu aeg seal hakkab ümber saama. Tahaksin tagasi tõmbuda – las nooremad jätkavad.

Olen siin ühenduse eesotsas viimastel aastatel tegutsenud üksi. Olen seda tööd teinud ja korraldanud missioonitundest, tasu pole ma selle eest kunagi saanud. Ma ei nurise – oma ühendust on represseeritutele ju väga vaja olnud. Memento eesmärk on see, et inimesed mäletaksid, ei unustaks möödunut. Paraku jäävad meie käed ühenduse liikmete eest hoolitsemiseks lühikeseks, ent nii palju, kui oleme suutnud, oleme püüdnud moraalselt ikka toeks olla ja inimestele vastu tulla.

Algul käis meil ikka palju rahvast koos, aga meil olid ka suured rahamured. Nüüd muidugi on elu tänu riiklikele toetustele tunduvalt kergem.

Ühenduse liikmete arv paraku väheneb. Kuna ühenduse liikmed on eakad, viib iga aasta ära üsna suure hulga meie inimesi. Paljud küüditatud, seal hulgas meie aktivistid, on ju manalasse läinud.

Statistika näitab, et Saaremaal on represseerituid kokku üle 369 inimese. Memento ühendusel on liikmeid 150.

Tänavu kutsusime, Memento ühendus ja Saaremaa vallavalitsus, kõiki represseerituid Saare- ja Muhumaalt 25. märtsil kokku saama.

Saatsime välja üle 270 kutse, kohale tuli inimesi üle saja. Seal otsustasime, et mitte ainult Memento ühendusse kuuluvad küüditatud, vaid kõik represseeritud, kaasaarvatud Saksamaale viidud inimesed ja Tšernobõlis käinud mehed, võiksid kuuluda ühte represseeritute organisatsiooni.

Valisime uue juhatuse, aga organisatsiooniline töö on paraku alles tegemata. Mu terviseprobleemide tõttu pole me saanud veel paika panna juhatuse koosolekut, et määrata tööjaotus ja kinnitada ehk ka uus esimees. Kuidas see organisatsioon toimima hakkab, seda näitab aeg.

23. augustil sõidab meie maakonnast Memento liidu kutsel Pilistverre 28 inimest – mitte ainult küüditatud, vaid ka neid inimesi, kes olid kunagi viidud Saksamaale ja olnud Tšernobõlis.

Silvi Teesalu, ühenduse juhatuse liige:

Olen Memento ühenduse juhatuses alles nii värske liige ja osalenud vaid mõningates Memento ettevõtmistes. Sügisest tahan ma sellesse töösse tõsisemalt sukelduda, kuna see on mulle hingelähedane asi.

Kui mõelda sellele, et need, kes on küüditatud olnud ja kodumaalt kaugel sündinud – minu vennaski sündis 1953. aastal Siberis –, adume, kui lähedalt see teema meid kõiki puudutab. See on tohutult oluline, et meil on inimesed, kes mäletavad neid aegu. On ju tähtis teada, kuidas ja miks see kõik juhtus. Peab ju ka põhjendusi teadma.

Õnneks aga on küüditatutest alles veel nii paljud, kes suudavad ja tahavad neist aegadest rääkida. Ja neid tuleb kuulata." - Silvi Teesalu

Minu kooliajal, mis jäi nõukogude aega, ei räägitud ju küüditamise kohta midagi. Inimesed peavad aga teadma, noored peavad teadma, et need asjad kunagi ei korduks. Me peame olema oma Eesti ja eestluse eest väljas. Peame hindama seda, mis meil on head, ja üksteisega hästi läbi saama. Saame ju häid asju teha üheskoos.

Minu ema ja isa olid mõlemad Siberis üle üheksa aasta, isa sellest viis aastat GULAG-is. Mina kasvasin üles peres, kus valitses sõbralik õhkkond, me peres ei olnud kunagi riidu. Mu vanemad teadsid, mis on tõeline mure, tõeline häda, ega kulutanud ennast tühistele asjadele. See on oluline.

Pärast rohkem kui 35 aastat Tallinnas tulin Saaremaale tagasi ja olen siin juba viiendat aastat. Memento ühenduse juurde sattusin tänu Rein Välile, kes mind Mementosse kutsus – ju ta oli tähele pannud, et olen aktiivse ellusuhtumisega inimene.

Memento ühendus, kooskäimine ja ühised tegevused on väga vajalikud. See, et meie liikmete arv kahaneb, on paratamatus. Õnneks aga on küüditatutest alles veel nii paljud, kes suudavad ja tahavad neist aegadest rääkida. Ja neid tuleb kuulata.

Tagasi üles