Tänavaküsitlus: mälestused esimesest koolipäevast

FOTO: pxhere.com

Homme on 1. september. Rahvusvaheline teadmiste päev. Paljudes õppeasutustes – vaatamata sellele, et tänavu satub see pühapäevale – ka esimene koolipäev. 

Millisena mäletavad oma esimest koolipäeva aga praegused täiskasvanud?

Liia Raun

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Liia Raun Lümandast:

Oma esimest koolipäeva mäletan ainult piltide järgi – seljas oli mul must valge kraega kleit. Ühtki emotsiooni mul aga sellest 1. septembrist kahjuks meeles ei ole. Alustasin kooliteed 51 aastat tagasi siinsamas Lümanda koolis, kus praegu töötan direktori ja õpetajana.

Loomulikult tahtsin ma kooli minna – iga laps tahab ju kooli minna. Lugemine, kirjutamine ja arvutamine olid mul selleks ajaks juba väga selged. Olin juba enne kooli raamatukogus tihe külaline. Meie klassis oli kaksteist last – kuus poissi ja kuus tüdrukut. Klassijuhataja oli Helve Teern.

Kui oma kooliajale tagasi vaatan, oli seal kokkuvõttes ikka kõike, rõõme ja muresid, aga ei mingit halba tunnet või halbu mälestusi. Nagu lapse-

eas ikka – on teatud aegu, kus tuleb iseendaga võidelda, ja neidki, kus pead teiste ees end tõestama. Minu meelest on kooliaeg aga üks tore aeg. Kas praegused lapsed ka tahavad kooli minna – mulle tundub, et poosetamist "mina küll ei taha kooli minna" on praegu ehk rohkem, aga arvan, et laste silmad ei säraks, kui nad hea meelega koolis ei käiks.

Janika Urb

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Janika Urb Kuressaarest:

Mida kõige selgemini oma esimesest koolipäevast mäletan – hirm oli. Läksin kooli Pärnus. Kõik lapsed olid ju võõrad ja neid lapsi tundus olevat nii palju, kuigi kokku oli neid paarkümmend. Ühtki tuttavat last minuga koos kooli ei tulnud. Koduse lapsena polnud ma ka lasteaias käinud. Üsna ruttu sain aru, et karta pole põhjust, kõik on ju tegelikult tore. Kohe sain sõbraks oma pinginaabriga ja paar päeva hiljem olid kõik klassikaaslased juba mu sõbrad.

Lugeda ja kirjutada ma kooli minnes ei osanud – sel ajal ei pidanud neid asju kooli minnes oskama, vaid hakkasime alles koolis õppima. Õpetaja oli kena ja kannatlik inimene. Kooliajast mul midagi hullu ei meenu, oli selline rõõmus ja lahe aeg.

Laine Tänav

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Laine Tänav Kuressaarest:

Minu esimesest koolipäevast on juba oi kui palju aega möödas! Meeles pole sellest tõesti enam midagi. Läksin Kallemäe kooli – sel ajal oli seal tavaline seitsmeklassiline põhikool.

Rohkem ma ei mäleta, kui et esimesel koolipäeval viis onu mind sinna jalgrattaga. Meil oli ju kodust kooli neli kilomeetrit minna. Seljas oli mul vist ema kootud kleit – siis polnud ju veel mingit koolivormi. Talvel kandsin villast kleiti, mille oli samuti kudunud ema. Ju need lilled, mis õpetajale viisin, olid pärit meie oma aiast.

Lugemine ja kirjutamine oli mul kooliajaks selge. Kas ka arvutada oskasin, seda ma enam ei mäleta. Kella tundsin aga küll. Meie klass oli suur – üle kolmekümne lapse, aga juba esimeses klassis jäid paljud neist õppimises maha.

Kooliaeg oli tore – mis lastel ikka nii väga muret. Koolipäevad olid küll pikad ja iga päev pärast tundide lõppu läksin jalgsi koju. Sel ajal tuli ka laupäeviti koolis käia.

Mul on veel üks fotogi kooliajast alles – meie naabrimees oli fotograaf.

Kui jälle 1. septembrist ja saabuvast kooliaastast juttu tehakse, tuleb mul oma kooliaeg ka meelde. Kui mu oma lapselapsed kooli läksid, oli see ikka päris suur pidupäev. Nüüd on lapselapsed aga suured ja ma ise vana.

Heli Uusaed

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Heli Uusaed Orissaarest:

Minul on esimesest päevast meeles see, et kool tundus nii suur. Läksin ma ju 1. klassi Tallinna 49. keskkooli, mille praegune nimi on Arte gümnaasium. Lapsi oli palju ja kõik tundus nii põnev. Ma ei mäleta, et oleksin kartnud, kuigi minu lasteaiarühmast kedagi teist meie klassi ei tulnud.

Kandsime kõik koolivormi – tüdrukutel olid sinised kleidid. Saali astudes pidime kõik keskkooli lõpuklassi õpilastel käest kinni hoidma. Küll nad tundusid täiskasvanud! Selline traditsioon on vist praegugi alles. Aktusest on meeles see, et saal oli väga suur ja seal oli palju rahvast, lapsi ja nende vanemaid.

Lugeda-kirjutada ma kooli minnes juba oskasin – selles mõttes polnud midagi karta. Lasteaias oli meile ju kõik selgeks tehtud. Seda, et esimestes klassides oleks õppimine raske olnud, ma küll ei mäleta.

Koolitee oli algklassilapsele jalgsi käimiseks liiga pikk, kolm-neli peatust bussiga sõita. Suuremana tulime koolist tihtilugu jalgsi koju – siis sai seda teekonda venitada.

Vaido Tamm

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Vaido Tamm Orissaarest:

See on meeles kui pidulik päev. Kandsime koolivormi – sinised püksid jalas ja pintsaku moodi jakk seljas. Minu kool oli Orissaare keskkool, mu esimene klassijuhataja oli Ene Laak. Mingit kartust kooli ees ma ei mäleta. Olin käinud lasteaias ja sealt tuli meid kooli peaaegu terve rühm, kes jaotati a- ja b-klassi. Lasteaiasõpradega koos oli julge tunne kooli minna.

Alguses, väiksemana olin ma tubli õpilane ega teinud koerust – olin koguni autahvlil. Hiljem läks asi pisut käest ära.

Tagasi üles