Ivo Linna: püüan olla leebe vanaisa

Ivo Linna

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

"Tänu oma armsale vanaemale ma üldse ellu jäin," ütleb saarlasest laulja Ivo Linna, kel endal juba neli lapselast.

Oma vanavanematest olen näinud oma emapoolset vanaema. Tänu taevale ja tänu temale ma üldse elan. Mu vanaema oli küüditatu, mu onu tõi nad Siberist tagasi. 

Kui mina võtsin 1949. aastal sündida, siis esimese eluaasta jooksul tabasid mind piltlikult öeldes kõik haigused. Mu ema olla hakanud mulle juba suririideid õmblema. Aga vanaema võttis oma tarkuse appi – tal oli seda ilmselt väga palju – ning poputas mind igasuguste  maarohtude ja leotistega üles. Nii et esimese pildi peal, mis minust on üldse tehtud ning kus olen pisut alla aastane ehk kevadel 1950, olen juba täitsa paksuke.

Selle esimese aasta kohta ütles ema aga, et mul olnud käed-jalad peenikesed nagu sinised pliiatsid. Olin ikka täitsa minemas. Ema rääkis mulle pärast korduvalt, kuidas just vanaema hoolitsus mind päästis.

Lastena käisime palju maal vanaema juures, kes elas Orissaare külje all Reina külas. Vanaema lahkus siis, kui olin 8-aastane.

Elektrijaamu poleks vajagi!

Mu vanaema oli väga malbe, väga rahulik ja väga-väga armas inimene. Sellest ajast, kui tema juures maal käisime, on mul paljud asjad mälupiltidena meeles. Vanaema juurest hõljus alati vastu sellist, ütleksin, muigega rahu. Ta ei kamandanud kunagi, ei karistanud millegi eest, 

Nüüd olen juba jupp aega ka ise vanaisa. Praeguseks juba neljakordne. Need minu lapselapsed on nii toredad.

Minu esimene kogemus vanaisaks olemisel jääb juba kahekümne aasta taha. Nüüd on sellest poisist Kasparist saanud mees. Ta on minust peajagu pikem ja läks Londonisse ülikooli õppima. Mõtlen sellele ja imestan – küll see aeg läheb kiiresti. Meil on Kaspariga tugev sõprusside. Praegu, kus ta on tuhandete kilomeetrite kaugusel, suhtleme üle päeva. Ta küsib minu käest igasuguseid asju, arvates, et ma seda kõike tean. Proovin siis teda juhtida ja talle neist asjust rääkida.

Kasparist vanuselt järgmine lapselaps on Jon Marten. Tema on praegu 5-aastane. Ta on natuke enesesse tõmbunum, vaatab asju ja mõtleb. Ja tuleb siis lagedale mõne sellise küsimusega, et lausa imesta.

Albertil on vanust kolm aastat ja kolm kuud. Tema on tohutu loomasõber. Tal on kodus hunnikute viisi loomaraamatuid. Nagu paljudele teistele lastele, meeldivad ka temale dinosaurused, aga tema teadis juba pisut üle kaheaastasena ka nende teaduslikke nimesid – brontosaurus, stegosaurus. Näitas, kes on kes, ja pudistas neid nimesid oma keeles öelda.

Kõige väiksem lapselaps on alles päris pisike. See mu kõige pisem lapselaps – esimene noor daam nende seas – saab kohe neljakuuseks ja tal hakkab vist esimene hammas tulema. Tema nimi on Evi ja ta on üks rõõmus tita. Nädalake tagasi, kui teda vaatama läksin, ta parasjagu magas. Niipea aga, kui ta silmad lahti tegi ja vanaisa nägi, ta kohe naeratas. Küll mul oli hea soe tunne.

Ma olen ka kasuvanaisa – mu naise pojatütrele Oliviale. Tema on nelja-aastane ja tõeline rõõmurull. Ta käib meil siin Muhus tihti külas.

Teeme, mis pähe kargab

Proovin olla lastelastega leebe, nagu mu oma vanaema minuga oli. See on tegelikult kerge. Paljud on enne mind öelnud ja ütlevad ka pärast järgmist. Lapsevanem on väga hea olla, saad teostada oma unistuse päästa inimkonda ja inimsugu, aga sa pead oma lapsi 24 tundi päevas kasvatama ja küllap selles töös tuleb ette ka tüdimust. Vanavanemana ma oma lapselapsi aga iga päev ei näe. Ja siis, kui kokku saame, on see uskumatu rõõm, mida need "pudinad" pakuvad.

Ema sõnul olnud mul käed-jalad peenikesed nagu sinised pliiatsid. Olin ikka täitsa minemas.”

Vanavanem olla on huvitav ka seetõttu, et kui kohtume kord nädala või paari kohta, saan aru, kui kiiresti üks inimesehakatis kasvab ja kuidas ta areneb. Juba ta hakkab roomama, siis kõndima, rääkima. Sa näed, kuidas lapse mõistus areneb. Ja milliseid küsimusi temalt ikka tulla võib! Teinekord lausa imestad ja naerad. Nende fantaasia on ju piiritu. Vanaisana ma naudin seda väga.

Eriti hea, kui lapselapsed kokku saavad – siis seda mängu ja jooksmist jagub. Milline uskumatu energia – kui selle saaks kuidagi salvestada, siis poleks elektrijaamasid vaja.

Ega siin ju eriti pead murdma pea, et mida küll lapselastega ette võtta. Meie oma asju pikalt ette ei planeeri, vaid teeme, mis pähe kargab. Kui vaatad neid õue peal ringi jooksmas ja siis keegi sind mängima kutsub, siis lähed, mängid ja jooksedki nendega koos, kas või hingetuks, sest lastel on seda väga vaja.

Muhus ja Asval on seikluspargid, kus ka päris väikestele on toredad atraktsioonid välja mõeldud. Asval on selle pargi kõrval ka väike loomaaed. Ja Muhus tegutseb ju jaanalinnutalu, kus saab jaanalinde ka peo pealt sööta. See on  kohustuslik värk – igal aastal käime sealt läbi.

Sügisel oleme käinud seenel. Põnev on see, kuidas lapsed mälupilte salvestavad. Kui nad siis Tallinnast Muhusse tulevad, ütlevad nad aastaajast hoolimata, et lähme nüüd maasikaid korjama. Sest neile on meelde jäänud need kohad, kus nad imemaitsvaid metsmaasikaid said.

Ja muidugi meeldib lastelastele paadisõit. Muidugi olen neid sõitma viinud ikka ilusa ilmaga, kui meri on olnud sile. Kohusetundlike ja seadusekuulekate inimestena on meil kõigil, ka lastel, alati päästevestid seljas olnud.

Sel pühapäeval, vanavanemate päeval olen Muhus ja lastelastega kokku vist ei saa. Aga selge on see, et suhtlen ma nendega sel päeval igal juhul.

Tagasi üles