Tunnustan Saarte Häält selliste sündmuste kajastamisel, mis halvendavad elukeskkonda ja kodukoha liigilist mitmekesisust. Eilses lehes avaldatud foto on väga ilmekas näide toimuvast ja üldisest trendist Kuressaares, kus on järjekordselt tehtud elukeskkonda ja liigilist mitmekesisust halvendav tegu.
Ametnikele on usaldatud elanike elukeskkonna hoidmine ja väärtustamine ning neilt on eeldatud piisavat kompetentsi otsuste tegemisel. Kas tõesti on nende ametnike hoiakutes toimunud kultuurikatkestus, mis muudab avalikus ruumis elamise tingimusi halvemaks?
Selle juhtumi juures on vajalik esile tuua puu surmaotsuse tegijad, langetuskäsu andja ja töö tegija. Miks oli elujõulise puu langetamine/surmamine/hävitamine vajalik ning milleks ja kellele oli see kasulik? Oluline on ka teavitada, mis sai või saab langetatud puust edasi ja kes seda rida jälgib.
Miks on see teavitamine vajalik ja oluline? Peame teadvustama seda, et ei ole enam keskkonnatingimusi ja elamise kultuuri, mis võimaldaksid puudel püsima jääda ja väärikalt vananeda. Puud, eriti vanad puud on olulised tervisliku elukeskkonna kujundajad ja elupaigana loodusliku mitmekesisuse kujunemise eeldus.
Puu saab maha võtta mõne minutiga. Kasvamiseks kulub aastakümneid, aastasadu – kui inimene selleks üldse võimalusi annab.
Harilik tamm võib Eesti kliimatingimustes vabalt kasvada 300–500-aastaseks, kui elanike kultuurikontekst seda võimaldab.
Mis võib olla sellise puu hind rahas? Selle üle võib arutleda, aga teada on, et ühe istutatud 20-aastase kasvama jäänud linnapuu hind on keskmiselt 10 000 eurot.