Vaja on suhelda, aga ei saa!

Karmen Palts. Foto: Erakogu

"Minult on korduvalt küsitud – miks ma õpetajaga räägitud ei saa, on see minu viga? Äkki ei peakski siis rääkima? Aga peab!" kirjutab saarlasest filosoofiadoktor Karmen Palts.

Kui räägitakse lastest, kes näiteks langevad põhikoolist välja või satuvad pahuksisse seadustega või kel tekivad vaimse tervise probleemid – siis ei saa me näidata näpuga vaid sellele lapsele. Kui üldse saame. Neil lastel on mingil eluhetkel tekkinud rahuldamata vajadused, mille tulemina on väikestest murekestest kasvanud suuremad probleemid.

“Takistusena võib mõjuda ka vanema arusaam, et temast ei sõltu koolis nagunii midagi ja seetõttu ei ole mõttekas suheldagi.”

Laps tuleb oma kodunt. Just seetõttu on teda kodus ümbritsevad inimesed esimesed, kes märkavad (ja peavad märkama!) lapsega toimuvat. Lisaks on vanemal lapse kohta infot, mis võib kuidagi selgitada või olla seotud lapse murega. Näiteks hirm koolimineku, mõne lapse või õpetaja ees, kurbus vanaisa surma pärast jne. Vanemad ei ole aga tavaliselt saanud sellist hariduslikku  ettevalmistust, et hoomata, miks lapsel õppimine ei suju või miks ta ei taha kooli minna. Kuna koolis on laps õpetaja vaateväljas, peab seal olema õpetaja see, kes võimalike  probleemide tekkimist märkab. Muide, toetust võib vajada ka näiteks vaid viitele õppiv laps või lasteaias näiliselt hästi kohanenud laps. Tema toetuse või abi vajadus võib olla seotud sõprade leidmise või muude sotsiaalsete oskustega.

Koostöö lapse toetuseks

Õpetaja ja vanema suhtlemist ongi vaja lapse arengu toetamiseks – jagades omavahel teavet, mis mõlemal osapoolel lapse kohta on. Oluline on, et sellised märkamised ja omavahelised arutlused algaksid juba lapse koolitee alguses.

See, kas vanem julgeb või tahab minna õpetaja juurde vestlema oma lapse võimalikust murest, sõltub vanemast. Ennekõike tema hoiakutest – positiivsus/negatiivsus ja aktiivsus/passiivsus skaalal – kooliga suhtlemise teemal. Nende hoiakute märkamiseks on mitmeid võimalusi tavapärastest küsitluslehtedest vestlusteni.

Õpetaja on koolis nn võimupositsioonil, ta töötab seal ja tal on ka vajalikud professionaalsed oskused. Seetõttu peaks just õpetaja olema see, kes algatab suhtlemise vanemaga, püüab luua usalduslikku suhet ja mõista, millised on vanema hoiakud kooliga suhtlemise osas. Just vanemate hoiakud ja õpetaja oskuslik reageerimine neile määravad edaspidi suurel määral selle, kui valmis on vanem õpetajaga suhtlemiseks.

Miks siis ikkagi suhtlus ei suju? Inimestel on kommunikatsioonibarjäärid ehk tõkked, mis takistavad suhtlemist. Mõnikord need isegi hirmutavad või tekitavad olukorra, kus ollakse küll teadlik vajadusest suhelda, aga püütakse seda vältida. Selliseid barjääre võib olla nii õpetajatel kui ka vanematel.

Õpetaja märgaku ja julgustagu

Näiteks on osal inimestel varasemaid negatiivseid kogemusi suhtlemisest õpetajaga või õpetajal suhtlemisest vanemaga. Need võivad olla halvad mälestused täiskasvanu enda kooliajast, ebameeldivad kogemused pere teiste laste õpetajatega, õpetaja kogemused sama pere teiste laste õpetamise ajast jne.

Barjääriks võib olla ka kogemus, kus vanemale näis, et õpetaja ei märganud tema soovi ja vajadust suhelda. Või siis tundus, et õpetaja küll märkas tema soovi kõnelda, kuid eiras seda ja reageeris sellele soovile vanema jaoks ebamugavust tekitavalt. Takistusena võib mõjuda ka vanema arusaam, et temast ei sõltu koolis nagunii midagi ja seetõttu ei ole mõttekas suheldagi. Ka mure või isegi hirm, et õpetaja valdab vanema kohta negatiivset teavet (näiteks vanem on palju ja pikalt kodunt eemal ja lapsed üksinda või vanem ärritub ja karjub lapse peale), takistab suhtlemist.

Sääraste hirmude ületamine sõltub sellest, kuidas õpetaja vanemat julgustab, kuidas märkab ja toetab vanemapoolset püüdu ebamugavast ja häbi tekitavast olukorrast kõnelda. Seetõttu ongi oluline usalduslik suhe, mis võimaldab läheneda muredele ja lapse arengu toetamisele koostöös, kõneldes vajadusel ka ebamugavatel teemadel.

Selline suhtlemine võib mõnikord osutuda keeruliseks ja suureks väljakutseks just staažikate ja endisaegsete paradigmadega harjunud õpetajate ning vanemate jaoks.

Omaette barjäär vanema ja õpetaja suhtluses on vahendatud kommunikatsiooniga seotud hirmud: millist suhtluskanalit valida, et see mõlemale sobiks; kuidas olla kindel, et kõik saavad kirjutatust ühtmoodi aru; kuidas kirjutada nii, et emotsioonid oleksid välja jäetud. Kui ebakindlust ja läbikukkumishirmu tunnevad nii lapsevanem kui ka õpetaja, püütakse suhtlust pigem vältida, kuigi see on lapse jaoks vajalik.

Mida siis ikkagi teha? Oleks mõistlik, kui õpetaja alustaks kohe kooli alguses koostööd vanematega, leppides kokku, kus, millal ja kuidas suheldakse. Oluline on, et õpetaja teab iga lapsevanemat, sest see annab võimaluse kokku leppida suhtlemise viisides, sageduses ja formaatides, arvestades ka lapsevanemale omaste hoiakutega (passiivne-aktiivne, negatiivne-positiivne).

Arvestada tuleb, et kõigile inimestele ei sobi suhtlemine läbi digikanalite ja nemad eelistavad pigem kohtumisi. See võib aga oluliselt mõjutada kogu õpetaja-vanema vahelist suhtlemist. Otsustavaks muutub ju see, kui palju osapooltel aega on ja sobiva kohtumisaja leidmine. Vahendamata kommunikatsiooni eelistamist põhjendatakse sageli sooviga arutada "isiklikke asju" ja vältida võimalust valesti mõistetud saada.

Nii lihtne see ongi: kui suudame meeles pidada, et õpetaja ja vanem ei suhtle igavuse pärast, vaid ikka lapse pärast, siis peame tahtma ja oskama seda ka teha.

Karmen Palts kaitses tänavu Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi nõukogu ees doktoriväitekirja lastevanemate ja õpetajate vahelise kommunikatsiooni teemal.