KUNINGLIK KULD: Unikaalne ehteleid maalib muinas-Saaremaast uue pildi

• Marika Mägi otsingurühm leidis muistse ohvripaiga
• Päevavalgele tuli kõigi aegade väärtuslikem ehteleid

Kogemused, intuitsioon ja parasjagu õnne juhatasid arheoloogiadoktor Marika Mägi Saaremaal 1700 aastat vanale ohverduspaigale, kust muude põnevate leidude hulgas tuli päevavalgele kogu Baltikumis unikaalne kullast maopeaotsaline võru.

Ehteleiud muudavad märkimisväärselt seniseid käsitlusi meie ajaarvamise esimestest sajanditest Saaremaal ja Eestis.

8. septembri keskhommikul kajas ühel Saaremaa väljal rõõmuröögatus, mis lähikonnas viimse kui linnu lendu peletas. 

"See oli päris korralik sõjahüüd, mis üle metsade kajas," ütleb tosin aastat detektoriga töötanud Jegor Klimov. Kogenud kõrv ei olnud teda petnud. 

Kõrvalelükatud mullakihi alt paljastus ahvatlev kollane helk, mis vähesed inimesed külmaks jätab. See oli kuldne punkt arheoloogilisele inspektsioonile, mille käigus avastatud ohverduspaigast kaevati välja üle 70 muistse eseme või esemekatke.

Nende hulgas oli kohalikke luksuslikke ambsõlgi, osa hõbedast, osa hõbe- ja kuldplateeringuga. Samuti Skandinaavia-päraseid hõbeplaadikestega kaetud vöönaaste. Kõige unikaalsem leidudest on aga 3. sajandist pärinev massiivne kullast käe- või kaelavõru.

Detektor piiksus

Kullaleid tuli kõige viimase signaaliga. Arheoloogid olid juba kokku leppinud, et lõpetavad töö. Ja siis tuli veel üks piiks. Klimovi sõnul oli kuld väga kehva signaaliga, teinekord teeb samasugust häält tavaline raud. 

"Aga kuna tunnen oma aparaati nii hästi, hakkasin kaevama," rääkis hobi korras arheoloogidel abiks käiv Klimov. Signaali sai kätte küll tema ja puutus esimesena ka kuldvõru, aga leidjaks tuleb pidada siiski kogu meeskonda.

KOGENUD KÕRV: Hinnaline peitvara võinuks vähem kogenud detektoristil peost libiseda, kuid Jegor Klimovi aparaaditundmist sellel üle kavaldada ei õnnestunud. Foto: Marika Mägi

Otsimisrühma juhtinud arheoloogiadoktor Marika Mägi ütles Saarte Häälele, et Eesti arheoloogias on kuld haruldane ning nii massiivset kuldeset, pealegi nii peene töötluse ja ideoloogilise tähendusega, pole kunagi varem leitud.  

Tõenäoliselt pretendeerib see rahalises mõttes üldse kõige väärtuslikuma leiu tiitlile Eestis. Kuid ka oma arheoloogilise tähenduse poolest on nii võru kui ka kogu leiukooslus Mägi sõnul väga oluline ning esitab varasemast hoopis erineva pildi meie ajaarvamise esimestest sajanditest Eestis.

Ta selgitas, et leiud toetavad teooriat Lääne- ja Loode-Eesti kuulumisest Läänemere ja Skandinaavia ühtsesse kultuuriruumi. Samal ajal, kui sise-Eesti lävis rohkem balti hõimude ja tänastel Vene aladel elanud rahvastega. Samuti kummutab see arvamise, et meie aja esimestel sajanditel kontaktid Skandinaaviaga peaaegu puudusid.

MUISTSE KULLA MAAGIA: Marika Mägi tunnistab, et kuldehet oli käest väga raske ära anda. Nii tugev on selles väärismetallis peituv seletamatu vägi. Foto: JEGOR KLIMOV

Piirkond, kus ohverduspaik avastati, on Mägile tuttav juba üle kümne aasta. 

Põhjalik eeltöö erinevate ajastute kaartidega, maastikuloogika mõistmine ning kohaliku folkloori ja pärimuse läbitöötamine on tema sõnul märksõnad, mis selliste leidudeni lõpuks viivad.

"Õnne peab loomulikult ka olema, aga kogemus maksab. Ja ma kuulan inimesi," sõnas arheoloog.

Vajab veel uurimist

Leitud esemete ja leiukoosseisu põhjal meenutab Saaremaa leiupaik Mägi sõnul arheoloogias väga tuntud ohverdamiskohta Ölandil – Skedemosset. Viimases oli lisaks ka rohkesti inim- ja loomohvreid. 

Kas neid ka Saaremaa leiukohas võiks leiduda, pole ilma põhjalike uuringuteta võimalik öelda.

Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas kinnitas, et leiukoht väärib kindlasti põhjalikumaid uuringuid, et selgitada, mis muistisega tegemist on ja kas selle läheduses on ka elupaik. 

Eesti arheoloogias on kuld haruldane ning nii massiivset kuldset, pealegi nii peene töötluse ja ideoloogilise tähendusega, pole kunagi varem leitud."

Amet kavatseb leiukoha riikliku kaitse alla võtta. Umbes 50-meetrise läbimõõduga ala kaitse alla võtmine ei sea maaomanikele senise maakasutuse jätkamisele piiranguid.

Koha edasine uurimine näitab Kadaka sõnul, kas ja kuivõrd on avastatud muistis säilinud, et tunnistada see arheoloogiamälestiseks. 

Mägi ütles ohvripaiga edasise uurimise kohta aga, et selle leidmine võib jääda tema arheoloogikarjääri kuldseks lõpuks.

"Kuna Eesti teadust rahastatakse loteriimeetodil ja iga viie aasta tagant jagatakse fondid ümber, siis pole välistatud, et uue aasta algusest ma polegi enam arheoloog. Eks siis keegi võtab selle üle. Aga kui ma saan jätkata, siis tahaks seal natuke veel kaevata küll," lausus ta.  

Mägi nentis, et kõnealune leiupaik on Viltina ja Lepna kõrval tema karjääri olulisemaid, kui mitte kõige tähtsam. Ja kuldvõru kahtlemata kõige väärtuslikum.

Leiukollektsioon saab koha Saaremaa muuseumi kogudes. Kuldvõru on muuseumile juba üle antud, ülejäänud leiud on praegu Tallinna Ülikoolis konserveerimisel.

Sõled, naastud, sulanud hõbe 

Propellerikujulised naastud. Foto: Marika Mägi

Leiud saadi veidi enam kui kümnemeetrise läbimõõduga alalt, kus miski ei viidanud võimalikule kalmekohale – polnud ei luid ega kive, samuti mitte sütt, kuigi osa asju oli põlenud. Üldlevinud komme on aga olnud põletada asju ka ohverdamise korral. Terve hulk sulanud hõbedatükikesi viitas, et nii oli tehtud ka sel juhul.

Kuldvõru lähiümbrusest leiti hõbeplateeringuga vöönaaste, mis pärinevad samast ajastust ning n-ö aristokraatlikest mõõgavöödest. Mõnedel juhtudel, nt Skedemosses, on taolisi võrusid ja luksusvöösid leitud koos ka Skandinaavias. Sellised vööd on saadud ka mõnedest Taani suurtest relvaohverdusleidudest, näiteks Nydamist või Ejsbølist, kus neid seostatakse lahingu kaotanud sõjaväe juhtidega. Taani relvaohverduste kohta arvatakse nimelt, et kui maad ründasid vaenuväed ja neist jagu saadi, ohverdati äravõidetud sõdalaste varustus sohu. On ka arvatud, et 300. aasta ümbruse ohverdustest teada olevad sõjaväed võisid pärineda kas Ida-Rootsist või Edela-Soomest. Saaremaa leiu põhjal võib seega oletada, et ehk oli neis sõjavägedes ka Saaremaalt pärit pealikke?

Kuidas sellised Skandinaavia kuningate ja vürstide staatusesümbolid Saaremaa ohverdamiskohta said, on tegelikult muidugi saladus. Me ei tea ju, kas ka siinmail võis olla kombeks äravõidetud vaenlase esemeid oma jumalatele ohverdada. Päris võimatu see pole, eriti arvestades mõne aasta tagust leidu Virumaalt Kohtlast, kus samuti oli sohu ohverdatud suur hulk relvi, tööriistu ja muid esemeid. Halvasti säilinud rauakatkeid, millest osa noad, osa võib-olla nooleotsad, oli ka Saaremaa leius.

Saaremaa ohverduskoha puhul torkab aga eriti silma, et lisaks eespool kirjeldatud Skandinaavia-pärastele esemetele tulid samast kohast välja neljateistkümne ambsõle katked, neist üheksa hõbedast või hõbeplateeringuga, vähemalt kahel juhul ka kuldplateeringuga kaunistatud. Kõik sõled olid kohalikud luksusesemed ja sellisena juba iseenesest Eesti arheoloogias erakordsed. Skandinaavias selliseid ei leidu. Selliseid sõlgi kandsid nii mehed kui ka naised – seega pole võimatu, et osa neist kuulus samale isikule või suguvõsale, kellele käevõru ja mõõgavöögi. Kui oletada, et ohverdatud polnud mitte võidetud vaenlase asju, vaid omaenda asju, võiks selline Skandinaavia-kohalik sümbioos osutada ehk ülikusuguvõsade omavahelistele liitlassuhetele.

Nagu näha, küsimusi on siin rohkem kui vastuseid, kuid seda põnevam. 

Marika Mägi

Maopeaotsalised võrud, mida seni on leitud 62, põhiliselt Rootsist ja Taanist

Selliseid kullast kaela- ja käevõrusid peetakse Skandinaavia noorema rooma rauaaja (ca 200–400 pKr) ühtedeks markantseimateks leidudeks, mida seostatakse kujuneva kuningavõimu ja kuninglike suguvõsadega. Kas Saaremaa võru on olnud kaelavõru või spiraalkäevõru, on raske määrata, sest nagu ohverdatavate asjadega sageli tehti, on see tahtlikult deformeeritud. Kaal – ca 175 g – osutab pigem kaelavõrule.

Sellisena kuulub Saaremaa võru kõige massiivsemate seda tüüpi võrude hulka ehk siis seda kunagi omanud isik kuulus Põhjamaade eliidi absoluutsesse tippu. Üldnimetusena kutsutakse neid maopeaotsalisteks võrudeks, kõik need on kullast ja kokku on neid seni teada 62. Enamik pärineb Rootsist ja Taanist, kuid üksikuid on teada ka mujalt, näiteks neli võru või võru katket Edela-Soomest ja üks Poolast. Mujalt Baltimaadest taolisi massiivseid kuldvõrusid teada ei ole.

Üks Põhja-Euroopa tuntumaid ohvrileiukohti, Skedemosse raba Ölandil oli algselt madal järv. Hilisema kolme kihelkonna ja kahe maakonna piiril paikneva pühapaiga kuulsaim leid on nn Skedemosseguldet ehk seitse puhtast kullast kaelavõru kogukaaluga 1,3 kg – tolle ajastu mõistes kujuteldamatu varandus. Saaremaalt leitud võru on Skedemosse omadega sarnane nii kujult kui ka kaalult.

Skedemosse Foto: Rootsi ajaloomuuseum

Skedemosse oli meie ajaarvamise esimestel sajanditel Lõuna-Rootsi piirkonna üks olulisemaid rituaalseid ohverduspaiku. Arheoloogilised leiud näitavad, et seal ohverdati jumalate meeleheaks arvukalt nii relvi, kalleid ehteid, loomi kui ka inimesi. Skedemossest on välja tulnud poolesaja inimese luud. Need kuulusid meestele, naistele ja ka lastele ning osal on selgelt näha surmatoovate löökide jäljed. 

Mehis Tulk

KOMMENTAAR: Leid, mida on raske üle hinnata

Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas: 

Ulla Kadakas Foto: Kuvatõmmis

Leid pärineb rooma rauaajast (50–450 a pKr) ja see on periood Saaremaa ajaloos, millest pole siiani kuigi palju muistiseid ega leide teada. Uuritud on Liiva-Putla tarandkalmet (1963 Aita Kustin) ja Tõnija kalmet (1995–1996 Marika Mägi), kuid muid infokilde selle ajastu kohta on vähe. Seega on iga täiendust 400 aasta pikkuse perioodi kirjeldamiseks raske ülehinnata.

Marika Mägi on aastaid pühendanud end Saaremaa uurimisele, keskendudes peamiselt viikingiajale, kuid pole võimalik üht perioodi uurida, süvenemata varasematesse ja hilisematesse aegadesse. Seetõttu on väga hea meel, et rahvapärimuse ja maastikuanalüüsi tulemusena leidis uurija olulist täiendust seni üsna varjus oleva perioodi kohta. Nüüdsed leiud aitavad kahtlemata selgitada Saaremaa hilisemat rolli viikingiaja kontekstis.