Arheoloogi poolt ette valmistatud ja juhitud uuringute käigus avastatud leidude eest pole leiutasu ette nähtud, sest maastiku arheoloogiline uurimine on arheoloogi töö, ta on omandanud selleks vastava hariduse.
Riik maksab leiutasu vaid juhuleidude eest
/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
21. september 2019, 00:25
Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas ütles, et arheoloogilise väliuuringu ekspeditsiooni on alati kuulunud peale uurija ka teised inimesed. Kas nad teevad arheoloogi antud tööd palga eest või vabatahtlikuna, on nende ja uurija vaheline kokkulepe.
Kadakas märkis, et enamasti leiavadki arheoloogilisi leide kaevamistel osalevad töötajad, mitte niivõrd arheoloog ise, kes tegeleb uuritava maastiku, ehitiste jäänuste ja esemeleidude tuvastamise ja dokumenteerimisega, samuti uurimisprotsessi juhtimise ja kirjeldamisega.
Ta lisas, et arheoloogiliste uuringute puhul on enamikel juhtudel selge, et tööpäeva lõpuks on kogutud ka leide: nende teadus- ja kultuuriväärtus ei seisne ju materjalis (kuld, hõbe, savi, kivi), vaid ikka selles, mida need esemed räägivad ajaloost.
“Seaduses kirjeldatud leiuautasu on ette nähtud vaid selleks, et ärgitada maastikul juhuslikult või otsivahendi abil iseseisvalt arheoloogilisi asju leidnud mitteprofessionaale leide ajaloo uurimise jaoks üle andma,” lausus Kadakas.
Saaremaa seni suurimad aardeleiud jäävad aastakümnete taha. Ajaloo seisukohalt üliolulisi arheoloogilisi leide – 8. sajandist pärit skandinaaviapärased laevmatused – tuli aga viimati maapinnast välja Salmel 2008. ja 2010. aastal.
1999. aasta sügisel Tõrise küla kartulipõllult leitud suur mündiaare oli maasse peidetud 1620. aasta paiku. See koosnes kokku 2845 mündist, mõnest ehtest ning pajast ja kukrust, milles aarded olid maetud. Leiutasuks maksti kolmele leidjale ühtekokku 30 000 krooni.
Kümmekond aastat varem tuli Karja kihelkonnas kasvuhoone ehitamisel välja rahapada, milles oli 495 münti. Tookord sai leidja leiutasuks 500 rubla.
2007. aastal Kaarma kihelkonnast Kuke külast avastatud aare on senini suurim peaasjalikult Rootsi müntidest koosnenud Põhjasõja-aegne leid Eestis, mis oli maapõue pandud pärast 1708. aastat. Mündiaarde koosseisust jõudis Saaremaa muuseumi kogudesse 947 münti ning nende peitmiseks kasutatud metallnõu. 32 658-eurone leiutasu maksti välja aasta hiljem.
Saaremaa muuseumis säilitatakse ka üliharuldast mündiaaret 830. aastatest, mille täpne päritolu on küll teadmata, kuid ajaloolase Ivar Leimuse hinnangul on see suure tõenäosusega leitud siiski Saaremaalt.
Muuseum omandas põhiliselt idamaiste müntide kogu (kokku 156 eksemplari) 1962. aastal ja müntide lähem päritolu jäi juba toona selguseta.
Ivar Leimus kirjutas Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 2003–2004, et kollektsioon võis pärineda ka 1923. aasta Kohtla põlevkivikaevanduse maalt avastatud Araabia müntide aardest, mis tervenisti Tartu ülikooli arheoloogikabinetti ei jõudnud.
Selle arvamuse vastu rääkis aga asjaolu, et kui tavaliselt on viikingiaegsete aarete mündid tükeldatud – ja Kohtla aardes oli selliseid münte kolmandik –, siis Saaremaa muuseumi kogu müntidest oli lõigatud ja murtud vaid neli protsenti.
Muinsuskaitseseaduse kohaselt kuuluvad kõik arheoloogilised leiud riigile, kuid kultuuriväärtusega leiu avastajal on õigus saada leiuautasu. Läbi aegade suurim leiutasu – 99 063 eurot – maksti välja 2011. aasta Harjumaa Raasiku viikingiaegse hõbeaarde eest. Aardes oli 1329 münti ja üheksa hõbeeset.