Ülo Vevers: Õiglust ei ole ega tule. Ega pole tarviski?

Ülo Vevers Foto: Maanus Masing/Saarte Hääle arhiiv

"Kas mina olen ainuke, kes paljudest asjadest aru ei saa ja aina õiglust taga ajab?" arutleb endine Kuressaare linnapea ja Kaarma vallavanem, Muratsi küla elanik Ülo Vevers.

Kõigest ei ole võimalik aru saada, aga olulistest asjadest siiski võiks. Või ei pea? Olen kogenud, et asjadest aru saamiseks peab olema teatud tase. Poisikesena mängisin oma onuga malet. 

Ühel päeval soovitas ta mul võtta Paul Kerese maleõpiku ja püüda seal õpetatavast aru saada. Lugesin ühte avangu kirjeldust, kus valge oli saanud pärast kuut käiku suure paremuse. Vaatasin malelauale, kus vigureid oli mõlemal pool võrdselt, ega taibanud mõhkugi. Pärast seda ma onuga malet ei mänginud.

Kas lepingus kirjutatu pole täitmiseks?

Loen meeleldi Erki Aaviku arvamuslugusid Saarte Hääles. Need panevad kaasa mõtlema. Pelgalt kritiseerivate kolumnistide arvamusi, kes ei paku lahendusi, ma ei loe.

Kas ma olen tõesti ainuke, kes paljustki aru ei saa? Loen lehest, et Leisi elanikud ei saa aru, miks nende veeprobleem on suures vallas tühine. Nagu Pihtla piirkonna inimeste kergliiklustee-muregi. Saan nende soovidest aru, aga ei mõista, kas ühinemisel liitumislepingus kirjapandu ei olegi täitmiseks.

“Kas väärtusetult kulutatud ajal on väärtus olemas, kui selle eest makstakse? Jäägu see juristide otsustada.”

Ma ei saa aru, miks Muratsi külas lõpeb ühe tee tolmuvaba kate seal, kus edasised tee kasutajad on pärisasukad. 

Ei saa aru, miks on kalakasvatajal Pähklas vaja tolmuvaba teekatet, kui seda pole liitumislepingus ja päevane müügikogus mahub jalgratta pakiraamile. 

Ma ei mõista, miks mereäärset laata ja paari kontserti sadamates nimetatakse merepäevadeks.

Väärtuseta asja vargus pole kuritegu

Mõne päeva eest sain aru, et ma ei taipa politseitööst ega õiglusest midagi. Muratsi sadama supelrannast läks mõni päev tagasi kaduma kaks lamamistooli. Vestlesin sel teemal politseiametnikega, kes tegid mulle selgeks, et kahjunõuet saab esitada ainult toolide omanik. 

Ütlesin, et küla elanikele on tekitatud selle teoga moraalset kahju. Selle sissenõudmiseks palus politsei pöörduda kohtusse. Varas, kelle käest kahju nõuda, on aga teadmata. Riigilõivudeks pole ka raha. Küsisin: mis siis teha, kui keegi viib supelrannast ära liiva. Sellisel juhul tulevat pöörduda keskkonnainspektsiooni.

Pärast piirkonna politseiametnikuga vestlemist asusin otsima vanemat daami, kes need toolid kõigile kasutamiseks meie randa tõi. Tema ütles, et nendel toolidel pole tema jaoks mingit väärtust ning et tema politseile avaldust ei tee. Samal õhtul pöördusin tuntud advokaadi poole. Tema kuulas mind ära ja ütles, et selle looga on nüüd lõpp, sest seaduse järgi ei ole väärtuseta asja vargus kuritegu.

Kümne käsu hulgas keelatakse ka võõra vara ihaldamist, mitte üksnes varastamist ega omandamist.

Ma ei saa aru, mida teeb büroode kabinettides hulk spetsialiste ja ametnikke – ega nad ometi tööaega varasta? Kui varastavad, pole see kuritegu, sest raisatud ajal pole väärtust.

Kas väärtusetult kulutatud ajal on väärtus olemas, kui selle eest makstakse? Jäägu see juristide otsustada.

Lohutan ennast ja teisi, kes mõnest asjast aru ei saa ja õiglust taga ajavad, Saaremaa ühe tuntuma traalikapteni Kaarel Niine elutarkusega: «Õiglust ei ole olnud, ei ole, ei tule ega pole tarviski.»