"Inimene, kes ei tea, mis on siseturvalisus, ei oska anda ka hinnangut, kuidas sellega tema kodukohas lood on," ütleb Pöide osavallas elav Toivo Treima.
TOIVO TREIMA: Kui turvaliselt end tunnete?
Nädala eest olid Pöide piirkonna elanikud oodatud Saaremaa vallavalitsuse korraldatud infoseminarile, kus üks päevakava punkte oli "Siseturvalisuse aktuaalsetest teemadest piirkonnas". Valla esindajad püüdsid meilt, kohalikelt elanikelt küsida, kuidas meie end siseturvalisuse koha pealt tunneme.
Mis aga on see "siseturvalisus", kuidas seda, riigiametis töötavate inimeste loodud terminit, mõista? Praegu on kummaline olukord: vallaametnikud, kes seda terminit oma infopäevadel kasutavad, peavad silmas ühte asja; need inimesed, kes on vallaametnikke kuulama tulnud, võib-olla hoopis midagi muud.
Kas siseturvalisus on see, kui lastel on jalgrattaga sõites kiivrid peas? Või see, kui võõrad üksikutes tühjana seisvates majades luusimas ei käi?
Otsib kui pimedast toast
Inimene, kellele ei ole keegi rääkinud, mis see siseturvalisus on, ei oska seda ju ise välja mõelda, veel vähem anda hinnangut, kuidas selle siseturvalisusega lood tema kodukohas on.
Seega – kõigepealt tuleb inimestele selgeks teha, mida selle väljendi "siseturvalisus" all üldse mõeldakse, tutvustada selle sõna sisu. Selle asemel aga püüti meilt küsida, kas meil on siseturvalisusega probleeme.
Kust pärineb üldse idee rääkida sellest siseturvalisuse teemast – kust see Eesti Vabariiki tulnud on, kes selle tõstatas? Kus on mingi partei leidnud, et see peab kindlasti kuuluma valimisprogrammi, ning sellesama siseturvalisuse nimel teise parteiga kuni vereni võidelnud? Kuna mina näen, et see on kõrvalt sisse tulnud, tellitud teema, siis näen ka, et vallavalitsus ei oska selle teemaga midagi peale hakata.
Näen, et ei ole olemas mingit ohuhinnangut, mida rahvale tutvustada. Vallavalitsus justkui otsib midagi pimedas toas, küsides kohalikelt elanikelt: kuidas teie end siseturvalisuse koha pealt tunnete? Kuidas me tunneme? Kui lähen poodi ja keegi mulle nuiaga vastu pead ei löö, kas mõtlen ja tunnen siis, et meil on siseturvalisusega kõik hästi?
Mis saab kriisiolukorras?
Mis juhtub aga siis, kui tõeline kriisiolukord käes? Kuidas tulevad meie inimesed toime näiteks sellisel juhul, kui nädal aega pole elektrit?
Just seda, mida selline olukord kaasa toob ja kuidas sellisel puhul käituda, peakski inimestele rääkima ning seda peaks tegema inimene, kelle igapäevatöö on tagada, et elekter meie kodudes oleks. See spetsialist peakski astuma kohalike inimeste ette ja ütlema: meil on siin nii mitu alajaama, need väikesed ja need suured. Need väikesed lähevad rivist välja sellises ja suured sellises olukorras.
Kui üldse sellist teemat nagu siseturvalisus puudutama hakatakse, peab seda tegema professionaalselt.”
Seega – pole mõtet minu ega teiste kohalike elanike käest küsida, kui turvaliselt me end tunneme. Muidugi tunneme end turvaliselt – seni, kuni korraga ei ole enam turvaline. Seda aga, mis, miks või kuidas võib juhtuda, et järsku pole enam turvaline – seda peavad spetsialistid rääkima rahvale. Meid ette valmistama, võib-olla isegi treenima, õppusi läbi viima.
Kui mitte just igale tsiviilisikule, siis vähemalt külavanematele, õpetajatele koolis ja lasteaias, noortejuhtidele ja lihtsalt initsiatiivikatele kodanikele. Ma ei saa muidugi väita, et midagi sellist juba ei tehta ja kedagi ette ei valmistata.
Kokkuvõtteks. Vallavalitsuse soov meilt, vallakodanikelt meie tunnete kohta küsida, on muidugi viisakas ja kodanikuühiskonda kaasav, aga minu arvates on siin pisike ebaprofessionaalsuse maik juures. Kõigepealt peaksid vallaesindajad tegema endale selgeks, mis see siseturvalisus on. Seejärel tuleks kutsuda spetsialistid meile õpetama, mis see siseturvalisus on, ja alles siis saab meilt küsida, mida me sellest asjast arvame või kui turvaliselt end tunneme.
Kui üldse sellist teemat nagu siseturvalisus puudutama hakatakse ja seda terminit kasutatakse, peab seda tegema professionaalselt.
Karin Närep: kutsume kõiki kaasa mõtlema
"Siseturvalisuse osas on oluline küsida inimeste arvamust, mitte anda ette või oletada ametnike poolt, mida inimesed tunnevad ja arvavad," ütleb Saaremaa vallavalitsuse arengu- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Karin Närep.
On väga meeldiv, et siseturvalisuse teema tekitab küsimusi ning ärgitab edasi mõtlema ja arutlema. See ongi olnud piirkondades hetkel toimuvate seminaride eesmärk ja hea meelega jätkame antud diskussiooni.
Toivo Treima arvamusavalduses on juttu kahest mõnevõrra erinevast valdkonnast – siseturvalisusest ja elanikkonna kaitsest hädaolukordades ehk kriisireguleerimisest.
Pöide piirkonna infoseminaril käsitleti siseturvalisuse teemat, kuid mitte hädaolukordadeks valmistumist ehk siis võimalikke kriise (näiteks elektrivarustuse katkestus jms) ja nii oli ka eelnevalt seminari kava osas teada antud.
Siseturvalisus kaasaegse kontseptsiooni kohaselt tähendabki stabiilset elukeskkonda, milles on tagatud nii inimese tegelik turvalisus kui ka see, et inimene tunneks ennast kaitstult. Seega on oluline küsida inimeste arvamust, mitte anda ette või oletada ametnike poolt, mida inimesed tunnevad ja arvavad. Siseturvalisuse all käsitlemegi ja käsitlesime ka Pöide piirkonna seminaril erinevaid teemasid, nagu liiklusohutus, päästevaldkond, sh tuleohutus ja merepääste, küberturvalisus jne. Oleme piirkondades toimunud seminaridel saanud inimestelt konkreetseid ettepanekuid, näiteks liiklusohtlike teelõikude täiendavaks reguleerimiseks jne, millega saame edasi tegeleda. Loodame, et Saarte Hääles toodud diskussioon toob veelgi enam ettepanekuid veel eesolevatel infoseminaridel ning kutsume kõiki aktiivselt kaasa mõtlema!