SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kaladest ja ministritest

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Mul on kaladega väikesest peale tegemist olnud. Ilmselt esimesi toiduvalmistamisega seotud töid, mille poisieas selgeks sain, oli kalapuhastamine. 

See, et vanaisa ja isa kala püüdsid ning neid tuli mõnikord aidata – näiteks räime- või lestahooajal, kui noos suurem –, oli üks asi. Teine oli minu enda kalapüügikirg, ja kes saagiga siis ikka tegelema pidi kui mitte noor õngemees ise. Otse loomulikult tuli selle oskusega kaasa ka range teadmine, et kala on niisugune kraam, mis kiiresti rikneb ning see tähendas, et puhastamist edasi lükata ei tohtinud.

Selle kohta käib üks kuulus, lausa maailmakirjandusse jõudnud lugu, mida mulle ikka ja jälle näiteks tuua meeldib. Mihhail Bulgakovi romaani “Meister ja Margarita” saatanlik peategelane Woland selgitab Moskva Varieteeteatri einelaua juhatajale Andrei Fokitšile, et tuurakala ei saa mingil juhul kuuluda “teise värskuskategooriasse”. Kala saab olla kas värske või roiskunud.

Niisiis, kalaga ümberkäimine nõuab suurt hoolt ja täpsust. Just seda tahaksin ma rõhutada Eesti üht vanimat, juurtega 1988. aastasse ulatuvat perefirmat M.V.Wool tabanud probleemide ja neid saatva meediakajastuse valguses. Teadupärast on ettevõte hädas väidetava listeeriabakteriga, mida seostatakse haiguste põhjustamisega ja isegi surmajuhtumitega.

Ettevõtted, kes kala töötlevad, ja ametkonnad, kes teostavad järelevalvet, peavad olema samamoodi täpsed. Vastasel korral satub ohtu inimeste tervis. Minister vastutab omakorda ametkondade laitmatu töö eest ja selle eest, et avalikkus saaks korrektset teavet.

Ajakirjanike töö põhineb faktitäpsusel. Selle üle ei valva demokraatlikus riigis seadused, vaid eneseregulatsioon. Kui eksitakse, tuleb viga tunnistada ja esitada korrektsed tõsiasjad. Kui väljaanne seda ei tee, võib pöörduda pressinõukokku.

Mul ei ole mingit alust arvata, et M.V.Wool ei võta oma tööd tõsiselt. Firma asutaja ja omanik Mati Vetevool pole nagu mingi suvalise pop-up-kohviku pidaja, kes loodab suvehooajal palju teenida. See ettevõte on tema ja ta perekonna elu. Tahaksin väga loota, et firma pihtasaanud maine õnnestub taastada. Tahaksin seda muu hulgas ka selle pärast, et kala, üks tervislikumaid ja väärtuslikumaid toiduaineid meie menüüdest ei kaoks. Kalatoodete läbimüügid on ajakirjanduse andmetel juba kannatanud ja mitte ainult M.V.Woolil.

Ettevõtte erimeelsusi listeeriavaidluses veterinaar- ja toiduametiga (VTA) on asunud klaarima maaeluminister Mart Järvik (EKRE) ja teinud seda viisil, mis minu meelest on avalikkust eksitav. Kui ministril pole infot, siis rusikareegel on (ja rusikas võiks ju EKRE mittepehmomeestele meeldida), et esmalt tulebki tegeleda info hankimisega. Järvik on aga rääkinud rohkem sellest, mida ta ei tea, ning viibutanud sõrme VTA ja ajakirjanduse suunas.

Õli valas omakorda tulle siseministrist EKRE esimees Mart Helme, kes sel nädalal riigikogu liikmete küsimustele vastates oma erakonnakaaslast õigustas, praalides, et minister peabki ametnikele korra üle tegema. Samal ajal tunnistas Helme, et Järvik sai olulise informatsiooni pärast ühes saates esinemist. Võib-olla siis ikka ei peaks hakkama esimese hooga kohe mingit kohtujuttu rääkima, nagu toimis Järvik? Loomulikult kajab see müra meedias vastu ning sellest pole midagi võita avalikkusel ega ammugi õnnetul ettevõttel.

Seega, et me ei peaks rääkima ettevõtjate, ametnike, ministrite või ka ajakirjanike “kaladest”, olgem kala-asjades erakordselt täpsed.

Tagasi üles