AJA LUGU ⟩ Aianduskooperatiivid – lisa toidulauale ja rahakotti

HOOAEG ALGAB: Aiamaal asuti toimetama niipea, kui lumi kevadel taanduma hakkas. Vaherite aiamaja ees proovib varakevadisel teel oma Ereliukase ratast Helen Vaher. Paremal maja remondiks varutud lauamaterjal. Foto: KOIDU VAHER

Linnade külje alla 1960. aastatel tekkinud aiandusühistute peenramaad ja viljapuuaiad olid nõukaajal paljudele inimestele olulise lisatoiduse andjad, agaramatele ka võimalus lisateenistuseks.

Pärast teist ilmasõda, ka Nõukogude režiimi viljastavates tingimustes jätkus Eestis juba varem, omariikluse ajal alguse saanud komme veeta nädalalõpud ja puhkused isiklikes suvemajades. Ametlik propaganda tähtsustas samal ajal nõukogude töötaja sotsiaalset heaolu, kõrvutades seda eelnenud “kodanluse perioodi” viletsusega. Töötava inimese täisväärtuslik puhkamine kuulutati väga tähtsaks, kuid esialgu oli pakkuda vaid väheseid kohti üksikutesse, sageli natsionaliseeritud villadesse sisseseatud puhkekodudesse.

“Puhkamisvõimalused laienesid oluliselt koos üldise elatustaseme tõusuga NSV Liidus alates 1950. aastate lõpust. Hakati lubama väikeste suvemajade ehitamist, mis koondati suvila- ja aianduskooperatiividesse.