Kadakapõõsad ja kibuvitsad ehk mets – vähemalt ametnike silmis

Ülo Pärtel.

FOTO: Erakogu

​"Maa-amet püüab näidata metsana ka sellist maad, kus tegelikult kasvavad vaid kadakad," rääkis Saarte Häälele oma kogemustest Sõrve  maaomanik Ülo Pärtel.

Minu esimene kogemus oli siis, kui hakati müüma neid maid, mis olid nii-öelda piiri peal ja mida keegi ei olnud tahtnud. Mulle pakuti üht maad, mida ma ei ostnud, sest ma teadsin, mis seal peal on. Kõige imelikum oli see, et seda maatükki müüdi metsa pähe, ehkki seal olid ainult kadakad. Kui õigesti mäletan, sooviti kahe hektari eest saada 10 000 eurot.

“Eks proovige kadakatest hektarilt 30 tihumeetrit puid saada – sellist võimekust tahaksin ma näha!”

Mis siis on mets ja mis mitte? Entsüklopeedia ütleb, et metsaks loetakse – vähemalt loeti 1992. aastal, mil see entsüklopeedia välja anti – sellist ala, kus hektarilt saab teha 30 tihumeetrit puid. Eks proovige kadakatest hektarilt 30 tihumeetrit puid saada – sellist võimekust tahaksin ma näha! Kõnealune maatükk müüdi hiljem oksjonil maha. Inimene polnud ilmselt seal kohapeal asja oma silmaga vaatamas käinud. Miks see maatükk aga metsa pähe müüdi – aerofotolt paistavad kadakapõõsad ju väga ilusa metsana.

Maamaks 40 protsenti suurem

Minu vanaisa ehitatud maja asub Sõrves Ohessaares. Kui mulle käesoleva aasta maamaksuteade tuli, oli seal märgitud summa 40 protsenti suurem kui eelmisel aastal. Hakkasin vaatama – õnneks oli lisatud ka õpetus, kuidas seda teha –, et mis siis juhtunud on. Selgus, et minu maa, kus kasvab paakspuid, kibuvitsa, kadakaid ja mõni mänd, kaks pihlakat ja mõned lodjapuud – see on loetud metsaks. Kui protestisin, vähendas maa-amet kõlviku ulatust poole võrra, 40-lt 20-le.

Toona, kui maa-ametiga vaidlesin, ma veel ei teadnud, et definitsiooni järgi peab metsast saama 30 tihumeetrit puid. Ma miskipärast ei usu, et metsa definitsioon aastatega nii palju muutunud on, et seda näitajat –30 tihumeetrit hektarilt – nii kardinaalselt vähendatud oleks.

Muide, suure metsaalana on käsitletud ka mu maale jäävat kraavikallast, kus kasvavad lepad – ometi ei annaks sealtki saada 30 tihumeetrit puid hektarilt.

Võin oma kogemusest tuua veelgi näiteid, kus maatükkide kohta käivad andmed ei vasta tegelikkusele. See ei puuduta üksnes metsamaaks peetavaid maatükke.

Näiteks on mu aia taga eraldi krundina siil maad, mille naabrilt ostsin. See on põhiliselt keeluala, kuna asub maanteele ja merele lähedal ning seal kasvavad käpalised. Maa-amet oli aga seal avastanud õuemaa, mille koefitsient on kallim.

Lammutasin endise lambalauda ja panin selle koha peale, kus ehitis seisnud oli, kartulid maha – maa endise vana lauda all oli ju niikuinii sõnnikune. See pisike lapike ja õues asuv lillepeenar läksid aga kirja kui põllumaa.

Metsa piisavalt, et seda laastata

Selle kõrvalepõike juurest taas nii-öelda metsamaa juurde. Ma ei mõista, miks üritab maa-amet näidata metsamaana ka selliseid kinnistuid, kus metsa tegelikult ei kasva? Kas seda tehakse sihilikult? 

Või hoopis seetõttu, et näidata: Eestis on väga palju metsa, seega võib metsa rahulikult maha võtta! Aerofotodel see ju tõesti paistab nii.

Või on ametnikud nii uued ja saamatud, et ei kujuta ette, mis see mets üldse on? Tõepoolest – kadakad paistavad aerofotolt tõesti metsana. Mis sellest, et see metsa definitsiooni alla ei käi.

Kuna olen pensionär, siis ei taha ma maksta rohkem ainult sellepärast, et mu maa andmed tegelikkusele ei vasta. Kardan, et nüüd, kui tuleb maa ümberhindamine, tõstab ka Saaremaa vallavalitsus maamaksu nii kõrgeks, kui annab. Erinevalt Torgu valla ajast, mil enamik valla elanikest olid eakad inimesed ja maamaks oli madal.

Mina näen praegust olukorda nii – maa-ametit absoluutselt ei huvita tegelikkus. Kui huvitaks, oleks sealt keegi saadetud kohapeale asja uurima, mitte poleks otsustatud üksnes aerofotode põhjal.

Seda, milline laastamine toimub päris metsades, on kurb vaadata. Irvhambad ütlevad, et pilt on nagu pärast talvist metsalangetamist Siberis, kui paksust lumest sulasid välja inimesele rinnuni ulatuvad kännud. Väga vähe on neid kohti, kus metsafirmad pärast puude mahavõtmist oksad enda järelt ära koristavad. Enamasti jäetakse kõik vedelema.

Maa-amet: metsa defineeritakse puuvõrade järgi

Lea Pauts.

FOTO: Erakogu

"Nii metsaseadus kui ka katastriüksuse kõlvikute määramise aluseks olev keskkonnaministri kord defineerib metsa puude võrade kattuvuse kaudu," selgitab maa-ameti ruumiandmete osakonna juhataja Lea Pauts.

Metsaks loetakse ala, kus võrade kattuvus on 30%. Haritavaks maaks ei ole maa-amet määranud Ülo Pärtlile kuuluvat laudaalust maad ja peenraid, vaid kitsa siiluna ulatub maatükile naabri maakasutus ehk põld.

Nii maa-ameti kui ka iga maaomaniku huvi on, et tema maa-asjad oleksid korras nii looduses, ametlikes andmebaasides kui ka kaartidel. Seni määrati kõlvikud katastriüksuse moodustamisel, kuid paljudel juhtudel olid andmed vananenud. Seepärast korrastas maa-amet maatüki kohta käivaid andmeid. Pöörame tähelepanu, et andmete korrastamisel ja korras hoidmisel on oluline roll ka maaomanikel. Maa-amet palub maaomanikel tutvuda oma maa andmetega. Seda saab teha kõlvikupäringus, mis asub maa-ameti veebiaadressil www.maaamet.ee/kolvikute-pindala. Kui interneti kasutamise võimalus puudub, siis saab küsida infotelefonilt 67 50 810.

Lea Pauts: “Nii maa-ameti kui ka iga maaomaniku huvi on, et tema maa-asjad oleksid korras nii looduses, ametlikes andmebaasides kui ka kaartidel.”

Kui rakenduses nähtavad andmed erinevad maaomaniku hinnangul olukorrast looduses, siis palub maa-amet maaomanikel sellest teatada aadressil kataster@maaamet.ee või helistada infotelefonil 67 50 810. Kui maaomanik vajab abi andmetega tutvumisel, võib pöörduda kohaliku omavalitsuse maakorraldaja poole või helistada-kirjutada eelpool nimetatud kontaktidele. Maa-amet kontrollib andmed üle, vajadusel parandab need.

Maa-amet korrastab andmeid pidevalt, kasutades võimalikult mitmekesiseid andmeallikaid, sh PRIA ja metsaregistri andmed. Kahjuks ei ole lausaline välikaardistus oma kõrge hinna ja ajakulu tõttu kõige sobivam andmete kogumise viis.

Maa-amet on väga tänulik maaomanikele, kes teavad, kus on nende maa piirid, hoiavad korras piirimärgid ja piirisihid ning on võtnud aega ja kontrollinud, et nende andmed registrites on korrektsed.

2019. aastal ei ole Saaremaal toimunud korralist kõlvikute kaardistamist, kuid maaomanike pöördumiste alusel on kõlvikuid korrigeeritud nii nende kui ka naabermaatükkidel. Lähiajal uuendab maa-amet kõlvikute päringut nii, et on võimalik tutvuda ka 2019. a jooksul tehtud muudatustega.

Tagasi üles