Tornimäe kalur püüab leiva lauale

NÄEB HEA VÄLJA: Vahur Lind puhastab koduhoovis võrku ja kiidab, et ahven näeb hea välja.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kuigi ajaloolistest kaluriküladest on järel vaid legendid ja kalamehi jääb järjest vähemaks, saab Tornimäe kalur Vahur Lind siiski kalapüügiga leiva lauale.

Vahur Lind (54), kes käib merel Unguma sadamast, räägib, et igal aastal püüab ta umbes viis tonni ahvenat, mille müüb kokkuostuhinnaga 2,5 eurot kilo. Vahuri kalasaak läheb Liiva kalapoodi ja ühele Pärnu kokkuostjale. 

Lisaks ahvenale püüab ta haugi, särge, säinast ja siiga. Omal ajal tuli merest ka koha, aga seda kala ei ole staažikas kalamees enam aastaid näinud.

Saarte Hääl trehvas Vahurit neljapäeva ennelõunal, kui kalamees eelmisel õhtul merre lastud võrkudest parasjagu ahvenaid välja võttis. Ilusad ja suured kalad olid, kokku 30 kilo. 

Suurima saagi püüdis Vahur selle aasta kevadel, kui sai korraga 250 kilo ahvenat. Kunagi varem pole ta nii suure lastiga sadamasse saabunudki. Võrreldes kevadega, kui kala jäi võrku tõesti palju, on sügis oluliselt kahvatum. Ilmselt on ahvena toidubaas rannikumeres kokku kuivanud ja kala ise kusagile parematele marjamaadele liikunud.

Vahur ütleb, et kalapüük huvitab teda poisikesepõlvest peale. Tal on kalakasvataja haridus ja ta on kalakasvanduses ka töötanud. Praegu Vahur mingit muud täiskohaga ametit ei pea. Piirkonnas tegutseb peale tema veel viis aktiivset kalameest, kes regulaarselt püüdmas käivad. Vahur ise käib kalavetel ülepäeviti.

Talvepüüki Vahur ei tee. Kuna meri kaanetub tavaliselt jaanuaris ning sulab lahti sõltuvalt aastast juba veebruaris või märtsis, siis pole püügipaus kuigi pikk. Talvel hoiab Vahur au sees vanu kalurite traditsioone ja meisterdab endale ise uued võrgud. Ostab Nasvalt võrgulina, ujuvselise, tinanööri ja hakkab võrku rakendama. Võrgu- ja mõrrategemist õppis Vahur vene aja lõpus ühe vana kaluri käe all. Mehed, kes omal ajal võrke tegid, on nüüdseks juba kõik surnud, Vahuri-suguseid käsitöötegijaid leidub vaid üksikuid. Isetehtud võrk istub kätte vahele nagu valatult. "Mulle poevõrgud ei istu, käsitöö on hinnas, nagu öeldakse."

Vahurile meenub, et noores põlves sattus ta merel ka paar korda ohtu, kui tormis veega täitunud paat tahtis alt ära vajuda. On sul võrgud ikka muda täis ja ümberringi möllab marutuul, siis jagub silmi vaid selleks, et püügiriistad merest kätte saaks. 

Adrenaliin paneb unustama, et vahepeal tuleks paat nagu tühjaks ka loopida. Alles siis, kui olukorra tõsidus lõpuks kohale jõuab, hakkad ämbriga vett välja loopima nii kiiresti, kui jõuad. Asja sees olles Vahuri sõnul mingit surmahirmu tunda ei oska. Alles hiljem koidab, millega see kõik võinuks lõppeda.

Kohalik rahvas Vahurilt enam kala ei osta. Põlvkond, kes kodumerest püütud värskest kalast lugu pidas, on sellest ilmast lahkunud. Inimesed sõidavad  mööda ja pildistavad üle poordi ääre küünitavaid värvilisi kalavõrke. Kala neile huvi ei paku. "Nooremad kas ei viitsi puhastada või mis jama see on," ei saa Vahur muutuvast maailmast sotti.

Korra nädalas vaaritab Vahur endale ise kalaroa. Mitte ilmtingimata neljapäeval, nagu oli tavaks nõukogude sööklates. "Teen omale paar kala, siis kui isu tuleb."

Tagasi üles