KÕNE IFFILE: Mardid-kadrid ei kao kuhugi

Halloween'i kõrvits

FOTO: Danny Lawson / PA Wire/PA Images/Scanpix

"Mina halloween´i ei tähista, aga mardisantide jaoks on mul kommid igal aastal valmis pandud," ütleb laulja Ivo Linna.

Kõrvitsate lõikumine ja kogu see halloween´lus on ju väljastpoolt tulnud traditsioon – nii nagu hamburgerite ja hot dog´ide söömine. Eks need uuema aja tavad kinnistuvad mingi ajaga ka meie inimeste seas, noorema põlvkonna hulgas eriti. Mis seal ikka – kellele need meeldivad, las meeldivad.

Kuna aga minu lapsepõlves olid mardid-kadrid, on minu jaoks õiged ikka need tähtpäevad. Ma ise käisin aastaid Kuressaare linnas marti jooksmas. Marti jooksma läksime kolme-neljakesi. Enne maalisime vesivärvidega endale näod pähe. Ema otsis kusagilt kirstudest mingid kummalised rõivad. Need sai siis selga tõmmatud, kott kaasa võetud ja mindud. Meil tollal mingit laulu- ja tantsuprogrammi ei olnud.

Midagi me seal laulsime, et "mardi küüned külmetavad, mardi varbad valutavad". Käisime kodu lähedal – Aia tänaval, Suur-Põllu ja Vahtra tänaval – ja meid lasti hea meelega igal pool sisse. Anti meile õunu, pähkleid, komme ja küpsiseid. Mõnikord anti ka peotäis kopikaid. See oli suur asi – ikkagi raha! Kõige suurem lõbu oli see, kui pärast hakkasime koti sisu  jagama. Isegi kõik pähklid lugesime üle ja jagasime ausalt omavahel ära.

Täiskasvanuna jääb minu üks sümpaatsemaid kogemusi martidega küll juba aastate taha. Juhtusin mardilaupäeval olema Muhus. Martideks dekoreeritud  lapsed olid ilmselt koolis saanud kõva õpetuse vanade rahvakommete kohta. Viljaõnne soovides puistasid nad meie köögi viljateri täis. Kuigi meie jaoks tähendas see pärast suurt koristamist, on meil õnne olnud. Järelikult läks martide soov täide.

Ka pealinna korteris on meil käidud. Meie trepikoja lapsed on küll juba suureks kasvanud,  ometi olen martide tulekuks alati kommid valmis pannud. Sest mine sa tea – järsku tulevadki.  Seda, et kadri- ja mardipäeva tähistamine unustusse vajuks, ma ei usu. Õnneks jätkub meil inimesi, kes pärimuskultuuri ikka au sees hoiavad. 

Tagasi üles