Mõeldes lahkunutele, mõtled elule

Saarte Hääl
Copy
Hingedepäev.
Hingedepäev. Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

"Mõeldes rohkem surma ja lahkunute peale, mõtleme rohkem ka elu peale," ütleb kadunud inimesi otsiva SA Kadunud tegevjuht Aare Rüütel.

Aare Rüütel
Aare Rüütel Foto: Saarte Hääl

Eestlastele on omane hingedeaeg, mis algab juba mihklipäevast. Eestlased on sadu aastaid uskunud, et sel ajal aastas, nagu praegu, käivad hinged kodus, tulevad külla.

Hingedepäev on katoliiklik traditsioon, mille eestlased on huvitaval kombel omaks võtnud. Ka minu jaoks on oluline kogu hingedeaeg. Samas ei saa ma öelda, et just hingedeaeg on see periood, mil mõtlen hingede peale rohkem kui tavaliselt. Mina mõtlen hingede peale kogu aeg – nii surnutele kui ka elavatele hingedele.

Hingedepäeva, 2. novembri õhtul, kui kalmudel põlevad küünlad, on surnuaiad väga ilusad. Mulle tundub aga, et ainult ühel õhtul küünla süütamine on nagu sellest õhtust läbijooksmine meie kiirustavas maailmas. 

Mõeldes rohkem  surma ja lahkunute peale, mõtleme rohkem ka elu peale.

Küünla aknal võiks süüdata igal õhtul, vähemasti kogu hingedeaja, vahest isegi kogu sügisese aja. Süüdates küünlaid sagedamini, siis ka mõtleme hingede peale sagedamini. Mõeldes rohkem surma ja lahkunute peale, mõtleme rohkem ka elu peale. 

Kui hommikul ärgates arutleksime, mis siis, kui see oleks me elus viimane päev, ilmselt elaksime selle päeva palju paremini.

Mina hingedepäeval aknal küünalt ei süüta – mul ei ole sellist akent. Kui käin surnuaedadel – ja mitte ainult hingedeajal –, siis süütan küünlad seal. Ning kui otsingute käigus kellegi leiame, kes on lahkunud – siis panen ka tema leidmise kohale küünla põlema.

Just hingedeajal 15 aastat tagasi – 16. oktoobril 2004 – jäi Saaremaal Papissaare külas kadunuks 10-aastane Tambet. Palume kõigil, kel on tema asukoha või kadumise viisi kohta mingitki infot, olge head ja andke sellest teada sihtasutuse Kadunud infotelefonile +372 6616 776.

Keda meenutad ja kellele süütad küünla hingedeajal?

Evi Männik.
Evi Männik. Foto: Saarte Hääl

Evi Männik, endine õpetaja ja koolijuht, praegune pensionär Oitme külast: Meie jaoks on hingedepäev ja kogu hingedeaeg väga oluline. Tegime juba eile (neljapäeval – toim) oma vanemate ja vanavanemate hauad korda. Hingedepäeval viime sinna küünlad ja oksad.

Peame meeles ka oma naabripere vanaperenaist ja tema poega, kes on lahkunud. Ka nende hauale viime alati küünla. Sel õhtul põlevad kindlasti küünlad meie kodus ja õueski. Küünlavalgus on meie jaoks üldse oluline asi.

Hingedepäeva tähistamine on äärmiselt kaunis traditsioon. Mul on hea meel, et seda päeva peetakse meeles ja peetakse oluliseks. Ning et seda teevad ka noored inimesed. Kes tuleb kalmistule küünlaid tooma jalgsi, kes ratta, kes autoga. Kogu kalmistu on tuledes – seda on imeilus vaadata. Kui olen hingedepäeva paiku juhtunud Tartusse poja juurde sõitma, siis tee äärde jäävad kalmistud Pärnus ja Viljandis on lausa tulesid täis.

Sügis on selline aeg, kus mõte läheb iseenesest neile, keda enam ei ole. Minu vanavanemad on maetud kes Raplasse, kes Tallinna. Ühe vanaisa nimi on memoriaali nimekirjas. Panin ka temale juba küünla.

Kindlasti panen sel laupäeval küünla ka meie armsa koera Tuksi hauale – oli ju temagi meie pere liige.  Tuks, kes oli meiega 17 aastat ja 8 kuud, lahkus möödunud aasta novembris. Tal on väga ilus haud ja koguni hauaplaat. Iga kord, kui lapselapsed meile külla tulevad, käivad nad Tuksi haual.

Jaan Tätte
Jaan Tätte Foto: Saarte Hääl

Jaan Tätte, muusik ja kirjanik Vilsandi saarelt: Hingedepäev, õigemini kogu see hingedeaeg on minu jaoks tähtis olnud kogu elu. Mina olen sel ajal tavaliselt ikka Vilsandil. Hingedepäeval põlevad küünlad mu kodu akendel hommikust õhtuni. Mina aga mõtlen ehk tavalisest rohkem nendele, keda peaks tänama ja keda meie hulgas enam ei ole. Kõigile, kes on mind elus mõjutanud ja kes on ära läinud. Isale, Heino Välile ja Juhan Saarele. Neid, kellele mõelda, on väga palju.

Elus tuli, olgu siis küünlal, ahjus või pliidi all, on minu jaoks väga oluline. Eriti nüüd, sügisel. Vahel süütame väikese lõkke õueski.

Angela Siinor
Angela Siinor Foto: Saarte Hääl

Angela Siinor, saarlasi Tallinna arstide juurde sõidutav meedik:Mina süütan hingedepäeval kodus küünla, meenutades oma isa. Just hetk tagasi mõtlesin, et pean ka surnuaeda minema. Eks mul tule hingedepäeval – ja mitte ainult siis – silme ette ka meie kliendid, keda enam ei ole. Nemad ei unune kunagi. On ju neidki inimesi, kes on koguni aastaid meiega pealinna vahet käinud, ent kahjuks siiski lahkunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles