Jutta Loviisa Juht: pärimusmuusika tulevik on noorte teha

Kõige populaarsem instrument noorte seas on kitarr.

FOTO: unsplash.com

"Üha enam peetakse pärimusmuusikaga tegelemist Eestis kasvavaks trendiks ning noorte käes või süles võib tihti ka rahvapille näha," kirjutab Tartu ülikooli saarlasest tudeng, rahvakultuuri huviline Jutta Loviisa Juht. "Kui oluliseks peavad folkloori Saaremaa noored ning kui palju seob muusika tänapäeva perekondi?"

Jutta Loviisa Juht

FOTO: Saarte Hääl

Pärimusmuusika on meie rahvust sidunud juba sajandeid, kujundades oma kuulajaskonna ühtekuuluvustunnet. Pärimusmuusika elujõulisus põhineb peamiselt pere- ja ühiskondlikel traditsioonidel, mille abil ühendatakse põlvkondi helikunsti kaudu. Ilma pärimusmuusikata oleks see ühtekuuluvustunne generatsioonide vahel ilmselt tunduvalt hõredam.

Tänapäeval, kus kunagised vanarahva traditsioonid igale järgmisele põlvkonnale aina kaugema minevikuna tunduvad, tuleb esivanemate pärandi elus hoidmiseks uudsemaid lahendusi leida. 

Folkmuusikat eelistavad vähesed

Viimase 25 aastaga on Eestis suudetud pärimusmuusikat edukalt populariseerida ja arendada. Pärimus on interneti kaudu inimestele tunduvalt kättesaadavamaks tehtud ning iga ülesastumisega tõestavad vabakutselised pärimusmuusikud, et trend ja traditsioon võivad edukalt koos eksisteerida. Aina enam koguvad ka noorte seas tuntust folkmuusikaansamblid.

Kuna mind ennast ümbritseb pidevalt muusika ja kannan muusikat alati eneses, hoolin ma väga pärimusmuusika säilitamisest ja levikust noorte seas.

Kui palju võimalusi on rahvamuusikaga tegelemiseks Saaremaal? Kas ja kuidas seob muusika tänapäeva noorukeid oma pere ja lähedastega? Kui palju teatakse ja tuntakse huvi just rahvamuusika vastu? 

Need küsimused võtsin veel abituriendina luubi alla oma uurimistöös, mille jaoks küsitlesin ka Saaremaa ühisgümnaasiumi 10.–12. klassi noori. Vastajaid oli kokku 68.

Minu hüpotees kõlas: muusika mängib noorte elus suurt rolli, kuid perekonnaga seda erilisel määral ei seostata. Pigem ühendab muusika sõpruskondi.

Arvasin, et küllap on pärimusmuusika osakaal teiste žanritega võrreldes üpris väike ning vähesed noored veedavad vaba aega folkmuusikat kuulates. Tõepoolest – pärimusmuusikat mainis enam kuulatava žanrina vaid neli õpilast, kuid samas oskas 61 nimetada vähemalt ühte folkbändi ja 44 õpilast vähemalt kolme folkkoosseisu. 

Kolme klassi peale kokku teadis folkmuusikaansamblit Trad.Attack! ligi 79% vastanutest ning Curly Stringsi umbkaudu 53% õpilastest. Järelikult tuntakse neid kahte folkmuusikat viljelevat ansamblit isegi sel juhul, kui otseselt pärimusmuusikat ei kuulata. Peale äsja nimetatud kollektiivide oskasid noored nimetada veel 14 folkansamblit. Mina pean seda positiivseks tulemuseks. Eeldasin ju, et trad-folkbände tuntakse vähem. 

Oma uurimistöö jaoks tegin ka kaks intervjuud – küsitlesin Saare maakonna rahvakultuurispetsialisti Krista Lemberit ja vabakutselist pärimusmuusikut Leana Vapper-Dhooret. Neist vestlustest selgus samuti, et noorte huvi pärimusmuusika vastu on tõusutrendis ja folkmuusika kontsertidel noorte osakaal aina suureneb.

Mu küsitluse vastustest ilmnes, et pillimängu peab osaks oma perekonna ühistest traditsioonidest ja tähtpäevade tähistamisest vaid pisut üle kümnendiku mu küsimustele vastanud noortest. Küllap saab ühe võimaliku põhjusena tuua näiteks elektroonika arengu ja fakti, et ühine muusikakuulamine interneti kaudu võib tunduda mugavam kui mõne instrumendi kättevõtmine.

10. klassi vastustest selgus, et rahvamuusikaga tegeletakse umbes 17% noorte perekonnas või lähiringkonnas. 11. klassis oli see tulemus 10% ja abituuriumis samuti ligi 17%.

Populaarseim pill on kitarr

Kui paljud noored aga ise mõnd muusikainstrumenti mängivad? Kõigi vastanute peale harrastas pillimängu umbes 35% ning kõige populaarsemaks instrumendiks osutus kitarr. Lisaks toodi välja veel 15 erinevat pilli, mida võib kolme klassi peale pidada üsnagi märkimisväärseks. Üldiselt peetakse instrumendi valdamist mainekaks, sest isegi kui otseselt pillimänguga ei tegeleta, siis kas soovitakse lähitulevikus alustada või imetletakse teiste mänguoskust.

10. ja 11. klassi noortest oli muusikat kirjutanud või loomist katsetanud veerand, abiturientidest aga ligi 38%.

Kõigi kolme klassi peale plaanis muusikat edasi õppima minna vaid kaks vastanut, mille põhjuseks võivad olla nii peresisesed kogemused kui ka teadmine, et muusikuks olemine ei tähenda paljudel juhtudel stabiilset sissetulekut. Muusikaga tegelejad aga pillimängu või laulmise harrastamist pooleli jätta ei plaani.

Mul on hea meel, et saan – vähemalt oma endiste koolivendade ja -õdede näitel – väita: pärimusmuusika populariseerimine ning võimalused rahvapillide õppimiseks Saaremaal kannavad vilja ning noored on pärimusmuusikast iga aastaga teadlikumad. Ehk innustab folkmuusika noori tulevikus ka oma ühistesse perekondlikesse traditsioonidesse rahvamuusikat kaasama. Jutustab ju pärimusmuusika meie kõigi juurtest, tavadest ja ajaloost.

Tagasi üles