/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/19/12751263t1he158.jpg)
"See on arusaadav, et kogukonnal on mured ja küsimused, ning oleme alati valmis neile vastama," kirjutab AS-i Hoolekandeteenused kinnisvaradirektor Karl Mänd. "Samas ei ole aus arvamusloona levitada valesid ja tekitada põhjendamatut paanikat."
KOMMENTAAR: Hirmul erivajadustega inimeste ees on suured silmad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene valeväide artiklis on AS-i Hoolekandeteenused eesmärk. Ettevõtte eesmärk on kodu ja toetuse pakkumine psüühilise erivajadusega inimestele, mitte kasumi teenimine. Näiteks eelmise aasta reaalne kasum oli 466 eurot.
Samal ajal oleme viimaste aastatega uue kodu loonud enam kui 1000 inimesele. Igal inimesel on õigus elada kodus, mitte institutsioonis, mis sarnaneb rohkem haiglale. Nad elavad seal terve elu, mitte paar nädalat.
On iganenud arvamus, et erivajadusega inimesed peavad olema metsa peidetud, ei tohi osa saada tavapärasest elust ning "normaalsete" inimeste õigus on neid mitte näha. Erivajadusega inimese kõrval elamine ei riiva kellegi huvisid. Kui erivajadustega inimesed Ida-Niidu elanikke häirivad, võivad põhjuseks olla ka sellised müüte levitavad kirjatükid, mis kahjustavad erivajadustega inimeste mainet.
Karl Mänd, AS-i Hoolekandeteenused kinnisvaradirekto: Igal inimesel on õigus elada kodus, mitte institutsioonis, mis sarnaneb rohkem haiglale.
Ekslik on väita, et erivajadustega inimestele meeldib elada ainult looduskaunis kohas, linnast eemal. Tegime eelmisel aastal küsitluse nende inimeste seas, kes on viimase kolme aasta jooksul kolinud vanadest suurtest erihooldekodudest päris kodudesse, mis asuvad kogukondades. 98% vastanutest oli eluga uues asukohas rahul või väga rahul ega igatse tagasi. Küsisime ka nende inimeste käest, kes on viimase aasta jooksul kolinud Sõmeralt Pärnusse ja Tallinna. Kõik vastasid, et neile meeldib väga linnas, kuna saavad ise liikuda huviringidesse, tööle, arsti juurde, juuksurisse või poodi. Neile meeldib ka iseseisvus, et on võimalik ise süüa teha ning kodustes tegemistes kaasa lüüa.
Vale on väide, et erivajadusega inimesed hulguvad. Meie kodude elukorraldus sarnaneb tavapärase koduse elurütmiga. Elanikud tegelevad majapidamistöödega, osalevad söögitegemises, tegelevad aiandusega ning võimalusel käivad tööl. Näiteks kaks aastat tagasi Sõmeralt Ruubi Kodusse kolinud kümnest inimesest käib tööl üheksa, mõned ka täiskohaga. Ohtlikkuse müüt on tekkinud pigem teadmatusest ja sellel ei ole pistmist tegelikkusega. Politsei andmetel ei ole tavaintellektiga ja psüühiliste erivajadustega inimeste vägivallategude statistikas erinevust.
Me teame iga Kuressaarde kolivat inimest väga täpselt ja oskame öelda, kuidas ta erinevates olukordades käitub. Kuressaarde kolivad erivajadusega inimesed ei ole ohtlikumad kui ülejäänud Ida-Niidu elanikud.
Väide, et kinnisvara hinnad langevad, on eksitav. Aastatel 2011–2013 ehitasime 55 peremaja ja kolisime kogukonda 550 erivajadusega inimest. Statistika näitab, et meie kodude läheduses on kinnisvarahinnad jäänud samaks või isegi kasvanud. Heakorrastatud krundid ja uued hooned tõstavad piirkonna väärtust – need on märk arenevast kogukonnast.
Vale on autori väide, et soovime ehitada kõrge planguga neljakorruselise maja. Tegu on kahekorruselise kortermajaga, kus elavatel inimestel on lihtsalt abi vaja. Meie kodudel on tavaliselt ca 1,2 meetri kõrgune piirdeaed, mille eesmärk ei ole kedagi kinni hoida, vaid piiritleda kodu õueala.
Õigus kodule ja elukoha valimisele on Eesti Vabariigis põhiseadusega tagatud õigus. Vaevalt et keegi meist sooviks, et enne endale kodu ostmist peaksime luba küsima kõikidelt tulevastelt naabritelt. Kogukonnale otsustusõiguse andmine selle üle, kus inimesed elada tohivad, looks ohtliku pretsedendi.