Meie aasta Saaremaal: Seal ta on, Pöide. Tühi, tühi, tühi
Vaata ka videot!

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

November. Pöide kandi külatänavatel ulub vaid tuul. Kellegagi pole rääkida. Ja siis satud sa äkki kuulma lugusid, millest võiks vändata filmi. 

Märke inimestest on Kahutsi kandis leitud  ammu. Maalinnalt on välja tulnud nelja tuhande  aasta vanuseid esemeid. Nüüd tundub küla kui välja surnud. Elust annab märku vaid külatänava kaugemal serval majade vahelt tõusev suits. 

“Maareform käib,” naerab Aleksander Õun lõkkesuitsus. Pendu õuelt oleks kui torm üle käinud. Mitte üht puud pole enam püsti. Kesk õue suitseb tulipunaselt hõõguv lõke, kuhu oleks otsekui mõni väiksem meteoriit maandunud. 

Enne oli siin mets – Aleksander on metsa tehes mütanud juba kaks kuud. Mõned kuud läheb kindlasti veel. “Suur töö on, aga ega keegi teine seda tegema tule,” vaatab mees langetatud saarepuude poole. 

KODU KAUNIKS: Aleksander Õun teeb kõvasti metsa ja loodab Kahutsi külla tulevikus elama tulla.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Osa puid kukuvad ise jalapealt pikali. Võtad poolemeetrise läbimõõduga puu maha, aga seest on puhta mäda. Ainult kümme sentimeetrit tüve ennast veel järel. 

Pendu kuulus Aleksandri kadunud onule ja ka tema veetis oma poisipõlve siin. 

Rohelise samblaga kaetud kiviaiad puuderisu vahel annavad aimu koha auväärt ajaloost. Aidaukse kohale on kellegi käsi lõiganud aastaarvu 1925.

“Sinna peale peaks tulevikus maja tulema,” viipab Aleksander koha poole, kus praegu üritavad veised novembrikuiselt kamaralt miskit söödavat leida. 

Pendu maadelt metsa mahavõtmiseks tuli ta Soomest tagasi. 

“Ma pole kunagi tahtnud sinna minnagi,” räägib  Aleksander kümnest aastast, mil ta vahelduva eduga Soomes töötas. “Võtsin kätte ja otsustasin, et tulen tagasi. Aitab küll.”

Aleksander vaatab mahavõetud puid ja ütleb väga Tõe ja õiguse vaimus: “See saab päris ilusaks. Kiviaiad ja pargid, nagu see enne oli.” 

Tahab lennukit ehitada

Välta külatänav on samamoodi tühi, nagu ta seda oli Kahutsis ning Levalas, kus munakivisillutis  Pöide kiriku kõrvalt mööda läheb. Küla lõpus, pool kilomeetrit teistest majadest eemal, elab Hugo Mandre. Nurme talu eesõu  kadakate vahel meenutab vanaautode muuseumi. Esmalt hakkavad silma kolm reisibussi. Majade vahel hoovis seisab kaks traktorit: sinine ja punane. Siis üks villise-tüüpi auto ja Hyundai kaubik. Paokil garaažiukse vahelt paistab valge Volga tagumine tuli.  

ARMASTAB TEHNIKAT: Elupõline autojuht Hugo Mandre lubab parempoolse bussi ükskord veel sõitma panna. Bagi liigub ja sellega on hea põldude vahel vaikselt sõita.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Hõikumise peale kostab esmalt “Jaa” ning siis tuleb kaubiku tagant välja peremees Hugo ise, toetudeslillae ratastega käimisraamile. Saaremaa on väike. Selgub, et Hugo on Saarte Hääle lugejale vana tuttav. Aastapäevad tagasi said lugejad lehest põhjaliku ülevaate,  kuidas Hugol puusaliiges ära vahetati. Puus on kenasti paranenud ja töötab. Teine puus oleks ka vaja välja vahetada, aga Hugo mäletab seda operatsioonijärgset valu natuke liiga hästi ja noa alla enam ei kipu.

Nüüd on seljahäda ka kallal.  Arstid ütlesid, et sinna ei saa midagi teha. Tervet selgroogu ei vaheta. Käimisraam tuleb appi, kui selg kergesti väsima kipub..

Jutt läheb tehnika peale ja sõidukeid näidates jääb käimisraam Hugost vahel maha ka. 

Traktorid said ostetud, kui perel veel väike põllulapp oli. Õuel seisab nõukaaegne UAZ- tüüpi sõiduk, millel olevat nüüd Land Roveri mootor peal. 

Garaažihämaruses seisab bagi, mille Hugo aastaid tagasi  oma kätega valmis tegi. 

“Žigulli mootor oli peal ja siis sapika mootor, aga need ei kannatanud ju kiirust. Kogu aeg ainult remondi,” räägib Hugo. Lõpuks pani sõidukile pisikese Fiati mootori peale ja remondimured said  murtud. Kihutada polevat enam vaja: vana mees juba. Bagiga on tema sõnul ilusa ilmaga hea üle põldude mõne kilomeetri kaugusele poodi sõita või mere äärde minna.

Bagi liigub ja sellega on hea põldude vahel vaikselt sõita.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Garaažis on ka üks lömmis olemisega Volga aastast 1973, mille Hugo hankis Karja sovhoosist.

Hugo lemmikud on bussid. Ühe kolmest, mis õue peal oma aega ootavad,  lubab ta veel kunagi käima panna. Kui Hugo bussid ostis, siis olid nad veel sõidukorras ja vedas nendega lapsi ja töölisi.

Helistasin emale, et tule nüüd oma ratastooliga õue, me tuleme lennukiga!” - Hugo Mandre Välta külast

Üks buss maksis omal ajal näiteks 64 000 krooni, mäletab Hugo. Eri paikades rahvast vedades tulid kulud vabalt tasa, aga busse pidi olema kaks: juhuks kui üks tuksi läheb.  Ühes kohas olnud tal selline leping, et kui jätab töölised toomata, siis peab päevatoodangu omast taskust kinni maksma. 

“Õhkjahutusega mootor, kuuene rida,” ütleb Hugo tunnustavalt, kui punavalge bussi päras luugi üles tõstab ja mootorit silmitseb.Kütet kulub 18 liitrit sajale. Sellele sõiduriistale  tahab ta kunagi veel hääled sisse saada. Mootor tahtvat natuke nokitsemist. 

Bussid oli Hugo lastelaste mängumaa. Ta meenutab naerdes,  kuidas lapsed said bussi seina pealt kätte klaasipurustamise haamri ja toksisid sellega kõik armatuuri klaasid puruks. 

Kadakate vahel seisab Hugol ka alumiiniumist paat. Sellega jälle omaette lugu: ostetud 700 rubla eest Saaremaa kaubamajast aastal 1985. Oli veel viimane paat olnud. 

“Noh ja kaubamajas oli keegi sinna sisse si**unud,” meenutab Hugo paadiostmist. 

Hugot tõmbab taevasse ka. Naaberkülas elab tuntud hobilendur Andres Peet, kellega koos on Hugogi lendamas käinud. 

Ükskord olid nad Andresega Saareküla poole teel: “Helistasin emale, et tule nüüd oma ratastooliga õue, me tuleme lennukiga!”

Hugo, kes nelikümmend aastat tagasi Lihulast Saaremaale tuli,  oli Andresele peale käinud, et võiks ikka Lihulas ära käia. Lendur ei võtnud vedu:  kütus võib otsa saada! Hugo olla siis pilooti rahustanud, et Lihulas kena lai maantee, sinna saab maanduda. Tanklast saab kütust ja kohvi ka. Käidigi Lihulas ära, maanduda polnud vaja: kütust jäi ülegi. 

Hugol olid endalgi lennuki plaanid  ning üks jupp sai valmiski tehtud. Joonised kadusid kuskile, jupp seisab siiani lauda peal. “Vähemalt lennuki maketi ma teen ükskord valmis,” kinnitab ta ise  kavala naeratuse saatel. 

Zimbabwe asemel Saaremaale

Neemi küla sobiks vabaõhumuuseumiks. Kaunid nikerdatud külasildid, sadade meetrite kaupa kiviaedu, korras majad. Ainult inimesi pole. Jällegi tuleb minna lõkkesuitsu järgi. Seekord tossab lõkke kohal vaid pisike kuhi, mille kõrval istub pingil väike naine, kes aeg-ajalt tõuseb ja  riisub lõket koomale. Tema on proua Luule. Elab tütre majas ja mõtleb, et võiks linna kolida. Sealgi korter olemas. Eluga on ta rahul: “Niikaua, kui ma ise autoga poodi saan, pole elul häda midagi.” See, et 80-aastane autoga sõidab, ei ole Luule arvates üldse imestamist väärt. Luule on elupäevad lastekodus õena töötanud ning  kinnitab, et tema pole üldse huvitav inimene: mindagu ülejärgmisesse tallu, seal elab Tuula. Soomlane, kes kolis Neemile mõni aasta tagasi ja räägib head eesti keelt. Läbi raagus viljapuuaia paistab kirju jopega naine, kes maad kaevab. 

AUTOGA POODI: Luule sõnul pole elul viga midagi senikaua, kui ta autoga poodi saab sõita.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Ma mõtlen, et seda kuuleb minu aktsendist,” hakkab Tõnise talu perenaine Tuula Sironen labidale toetudes ja naerdes oma Soome päritolust rääkima. 

Helsingis elanud Tuula ostis Tõnise 15 aastat tagasi pelgalt juhuse tõttu. Üks  tuttav, keegi, keda Tuula kirjeldab kui “pikkade juustega noormeest”, juhtus väga  Saaremaad kiitma. “Ma mõtlesin, et see ei ole võimalik,” meenutab Tuula, kuidas ta tuli ise vaatama, kas asi ikka on nii, nagu räägitakse. Jutud vastasid tõele ja Tuula  tahtis endale siia maja. Otsis ja otsis, aga ei leidnud. Tõniset tuli ta vaatama viimasel päeval enne äraminekut. “Kui ma seda nüüd ei osta, siis ei tule ma kunagi Saaremaale tagasi,” oli ta siis mõelnud. Ostiski ära. 

Hakkas suviti siin käima. “Olin nii rõõmus,” venitab  Tuula pikalt õ-tähte. Siis tuli jälle kätte suve lõpp, elamine oli vaja kokku pakkida ning punane maja kinni panna. Viis aastat tagasi tegi Tuula otsuse: “Aitab!”. Pakkis asjad hoopis Helsingis ja kolis Saaremaale. Soomet maha jätta polnud  kahju. Ennegi mitmes paigas elatud. Näiteks Zimbabwes ja Moskvast. Aafrikas ehitas ta vabatahtlikuna raamatukogusid ja oleks sinna äärepealt endale maja soetanud. Õnneks või kahjuks oli poliitiline olukord toona keeruline, Tuula loobus ja jõudis Saaremaale. 

ARMUS SAAREMAASSE: Viis aastat tagasi sulges Tuula Sironen Soomes enda järel ukse ja tuli Saaremaale ära.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Eesti poliitikaga on Tuulal omad suhted. Saaremaale tulles ei osanud ta üldse eesti keelt ja keegi siin ei osanud inglise keelt. Vene keele abil, mida ka Tuula rääkis, said hädapärased asjad aetud. 

Eesti keele sai ta suhu tänu nelja-aastasele poisile, kes naabruses elas ja tal tihti külas käis. Tuula naerab, et keelt oskasid nad toona üsna ühepalju.  Poisiga rääkimine oli Tuula sõnul talle üks suur “motivaatio”. Laps ei lähe närvi, kui teine valesti räägib. Ükspäev hakkas talle raadiost kõrva saade “Stuudios on peaminister” ja siis äkki  taipas, et saab Taavi Rõivase jutust täitsa aru.

Kust Tuula vene keelt oskas? Nõukogude ajal töötas ta Moskvas Ameerika saatkonnas lapsehoidjana. “Mul oli vaja teada, kuidas naabrid elavad, väga-väga oli vaja teada, mis elu seal Venemaal Nõukogude riigis elatakse,” räägib ta. 

Nüüd elabki Tuula Tõnisel koos kassiga, kelle ta Nurrunurgast võttis. Ümbruskonnas ülemäära palju inimesi ei ole. “Tühi, tühi, tühi, tühi,” näitab ta käega naabermajade peale: nendes on elu vaid suviti. Tavaline Saaremaa küla. 

Siiga ja ahvenat

Kõrkveres pole kedagi. Vaatamisväärsustena vana veski ja keset küla seisev uhke ajalooline sibiauto.  Peale ajakirjanike on liikvel vaid tumeda autoga jehoovatunnistajad, keda vahel  Kuressaareski näha võib. Otsivad nemadki vestluspartnereid. Küla servast sadama pool on merel näha kalurit, kes särab  oranžides tunkedes kui majakas keset halli novembrit, mil meri ja taevas on ühte värvi. Paadimootori popsumine läheb tugevamaks, kalur juhib paadi sadamasse sisse, sõites tuulevarju pakkuva pilliroo vahele. Kai ääres tõstab kutseline kalur Toomas Alas kalakastid kaldale. Võrkude vahelt saaki küll ei paista, kuid mõni siig ja ahven olevat kastis küll.  “Kalaga on nii, et kord on ja siis kord pole,” ütleb mees ja kiirustab minema. Kõrkverest lõuna poole jääva Kakuna küla kalur poetab veel, et nüüd hakkavad külmad tuuled ja kalapüüdmisesse tuleb pikem paus. 

Tagasiteel sõidavad vastu veel mõned merele suunduvad kalurid, kuid neil pole mahti juttu ajada: “Pimeks läheb.”

PAKIB KOKKU: Kalur Toomas Alas teab, et nüüd tuleb kalalkäimisesse paus. Tuuled tulevad.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tööd leiab ikka 

Maanteel, mis lookleb Oti ja Puka küla piirina, jalutab naine lapsevankriga. Punane jope paistab hämarikus kaugele üle põldude. Väljal tuhiseva  tuule käes räägib Kristi Nõgu, et juba viis aastat elab ta taas kodusaarel. Pärit küll veidi Orissaare poolt, aga abikaasa, kes alguses oli klassivend, jällegi Pöide kandi inimene. Praegu üürivad veel ridaelamus korterit, aga Neemi külla kerkib maja. Seal pannakse juured lõplikult maasse. 

MAALAPS: Tütar Isabellaga jalutanud Kristi Nõgu ei saanud Tallinnaga sõbraks. Kiskus koju tagasi.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

“See linnaelu polnud ikka päris meile,” räägib Kristi, et kaheksa aastat Tallinnas koolis ja tööl ei teinud neist  pealinlasi. Esimese lapse sünni järel tehti otsus: juurte juurde tagasi. “Süda oli ikka siin, me ju maalapsed.”  Kristi lapsed peavad saama vabalt ringi joosta. 

Tööpuuduse pärast Kristi ei muretse.  Selle peale tuleb varem mõelda: Kristi õppis lasteaiaõpetajaks just selle mõttega, et maal on seda tööd ikka. Mandrilt tagasi tulles töötaski ta mõnda aega Orissaare lasteaias ja siis jäi lapsega koju. 

Kristi on eluga rahul. 

VAATAMISVÄÄRSUS: Kesk Kõrkvere küla seisab auto, millel peeglil rippuvad vimplid räägivad selle kuulsusrikkast minevikust.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tagasi üles