ULLA KADAKAS: Arheoloogiline leid kuulub riigile

Saaremaalt leitud kullast maopeakäevõru Foto: Marika Mägi

"Õigus eelmiste põlvkondade pärandile on kõigil inimestel, mitte ainult maaomanikul või leidjal," kirjutab muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas.

Ulla Kadakas Foto: Erakogu

Lause pealkirjas pärineb muinsuskaitseseadusest. Samamoodi oli see kirjas 1925. aastal vastuvõetud Eesti esimeses muinasvarade kaitse seaduses. Miks ikkagi kuulub leid riigile?

Seda, et osa meid ümbritsevatest asjadest on erilisemad kui teised, on inimkond mõistnud juba aastatuhandeid. Aastasadade jooksul on riigivalitsejad andnud välja seadusi, millega kuulutatakse maast leitud vanad asjad kas kuningale kuuluvaks või demokraatlike vabariikide tekkides rahva omaks. Sellega antakse teada, et õigus eelmiste põlvkondade pärandile on kõigil inimestel, mitte ainult maaomanikul või leidjal.

Mis või kes on riik, leidude omanik? Kui arheoloogilistest leidudest juttu tuleb, siis on siin-seal ikka kuulda arvamust, et "riigi kõrgeim võim on rahvas, seega ongi mul õigus leid endale jätta, see kaminasimsile sättida ja veelgi enam – maha müüa". Nii, nagu Louis XIV eksis, kui arvas, et "riik – see olen mina", ei ole ka üksikul inimesel põhjust end rahvaks ülendada.

Riik – see oleme meie kõik, kuid mitte igaüks eraldi, vaid kõik koos. Ühiste asjade hoidmiseks on meil omad kohad: raamatukogud, arhiivid, muuseumid, kus oleme loonud tingimused asjade säilimiseks, uurimiseks ja vaatamiseks. Üksikisik ei suuda luua arheoloogilistele asjadele säilimistingimusi. Viikingiaegse hõbeplateeringuga odaotsa kokakoolas leotamine ei ole konserveerimine, vaid asja hävitamine (see on paraku korduv kurb näide elust).

Riik ehk meie kõik koos hoiame ühiskonna elusana ja koostoimivana ning püüame selle oma lastele edasi anda veelgi paremana. Me spetsialiseerume, sest igaüks on milleski hea. Ajaloolased ja arheoloogid uurivad, milline oli meie minevik; kes olid inimesed, kes meid on teinud sellisteks, nagu me oleme.

Uurimine, otsimine ja tänulikkus

Ajaloo uurimisel on iga tekstilõik ja esemekatke oluline, iga uus põlvkond uurijaid vaatab allikaid uue pilguga. Originaali ei asenda digitaalsetest lahendustest ükski – ei foto, ei 3D-pilt, ei materjalianalüüs. Ettekujutus, et loome superregistri, aga asjad ise olgu seal, kuhu parasjagu keegi arvab paremaks need müüa, ei ole ajaloouurimise seisukohalt võimalik. Ajalooallikate puhul ei ole võimalik öelda: selle asja oleme läbi uurinud, rohkem infot me siit ei saa. Allikaid tuleb hoida – ja allikad on ka muistised maastikud.

Maastikult saadud arheoloogilised leiud tuleb kenasti kokku koguda, et ka 100 aasta pärast saaksid uurijad edasi uurida või eelkäijate järeldusi kontrollida, mitte ei oleks sunnitud pimesi uskuma varem tegutsenud uurija hinnanguid.

Eesti praegused maastikud on kujundanud inimene – põlvkond põlvkonna järel on lisanud maastikule oma kihi. Aastatuhandete jooksul on osa kihte mattunud uute alla, kuid nad on alles. Ajaloolase ja arheoloogi riiklik ülesanne on uurida meie mineviku maastikke, teha avastusi, leida muistiseid. Mõni avastus võib meie senise teadmise pea peale pöörata, järgmine võib jälle tagasi jalgele tuua. Muistised ja leiud paneb kõnelema uurija, ta on ülejäänud ühiskonna jaoks mineviku vahendaja ja tõlgendaja.

Arheoloogiline väliuurimine on üsna raske töö, seepärast enamasti polegi arheoloog üksi. Kui uurija on uurimiseks valinud koha ja sealt leitakse midagi, on leidjaks uurija. Olenemata sellest, kas ta oli maastikul üksi või oli tal sada kaevajat vabatahtlikuna või palga eest kaasas. Enamikel arheoloogilistel ekspeditsioonidel on leidude füüsilised leidjad kaevajad, mitte arheoloog ise. Arheoloog dokumenteerib, loob seosed ja kirjutab aruande, teadusartikli jne. Tema on see, kes otsustab, mis tööülesandeid keegi uurimise käigus täidab.

“Nii võibki jääda mulje, et kui meie naabrid viikingiajal lõid riike ja rikast kultuuri, siis konutasid meie esivanemad porises suitsutares ning lõid kirpe tappes aega surnuks.” - Ulla Kadakas, muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht

Iga head tööd teinud ühiskonna liige on väärt pälvima rahva tänu. Igal aastal tunnustatakse vabatahtlikke elupäästjaid, kelle kiire tegutsemine on teise inimese ohtlikust olukorrast elule tagasi aidanud. Kui vabatahtlikud päästjad täidavad endale võetud kohustust ja aitavad kustutada põlevat maja, ei ole tavaks maja väärtust kokku arvutada ja igale voolikut käes hoidnud mehele selle põhjal ülekannet teha. Aga kui mängus on asjad, miks siis arvatakse, et tänulikkus peab olema arvutatud rahasse?

Arheoloogiline uurimine ja niisama arheoloogiliste asjade leidmine ei saa toimuda ühel ja samal ajal. Kui maastikult leiab vanu asju keegi teine kui uurija ja tema meeskond, siis on seaduseandja ette näinud, mida peab leidja selliste leidude puhul tegema, et rahva ühisvara talletatud saaks.

Kui leidja teeb kõik õigesti, siis määratakse talle leiuautasu. Leiuautasu ei ole palk tehtud töö eest, vaid ette nähtud selleks, et leidja otsustust suunaksid ühised väärtused, mitte isiklikumat sorti motiivid: alates mugavusest (ei viitsi asjadest teada anda) kuni lihtsa omakasuni (müün maha).

Sundseisus riik

Olen kuulnud nii mõnegi detektoristi suust lauset, et tasuta lõunaid ei ole – kui riik tahab leide, siis maksku. Tavaliselt ühiskonnas makstakse selle eest, mida on tellitud.

Kuidas on aga arheoloogiaga? Riik (rahvas) on otsustanud riigikogu kaudu, et teadust rahastatakse praegu sellises ulatuses, nagu seda tehakse. Kas see otsus on hea ja jätkusuutlik, on iseasi, kuid hetkel on olukord selline.

Arheoloogilised asjad maastikul ei vaja päästmist – parim hoiupaik on pinnas, nad saavad seal oodata uurimist. Seevastu õpetajad, päästjad, pensionärid, lapsed jne vajavad ühist abi ja tähelepanu praegu.

Inimeste kirgi ja hobisid on aga seinast seina. Harrastus maastikul metalliotsijaga vanu asju otsimas käia on tihedalt seotud meie ühisvaraga ja me ei saa lubada selle vara laialitassimist. Seega on riik sundseisus – uurimiseks praegu raha ei ole, kuid allikaid laiali tassida ei saa lubada.

Kui kalmetest ja asulatest korjata välja kõik metall ning see althõlma maha müüa, siis hiljem nende kohtade uurimine annab ajaloost äärmiselt vildaka pildi: nii võibki jääda mulje, et kui meie naabrid viikingiajal sõitsid Konstantinoopolisse ja tagasi, lõid riike ja rikast kultuuri, siis konutasid meie esivanemad samal ajal porises suitsutares ning lõid kirpe tappes aega surnuks. Ajalugu on meie endi kätes, iga odaots ja sõlg loeb! Iga leidja saab panustada ajalukku. Just uurimine ja ajalookirjutus on see, mida peaks riigilt nõudma.